Ema, kes armastas kaua magada

Eesti uutele autoritele tuleb võimalus anda ja nii sattus lugemiseks Sandra Heidovi debüüt „Ema, kes armastas kaua magada“. Uneaega see raamat kindlasti käest ära ei võta, s.t suur põnevus, mis sunnib unetundide arvelt lugema, siin puudub. Aga ajaviiteks, olmejutustus, miks mitte.

Traditsiooniline pere kahe lapsega, elukoht linnalähedal maal kesk-asulas, peab plaani pidada tütre sünnipäeva. Meisterdatakse kutsed, mis pannakse lasteaias kappidesse. Üks kutsetest satub aga vale Martini kappi - Martineid on rühmas kaks, ühega neist ei soovi keegi tegemist teha.…

Põhimõtteliselt on tegu tavalise pere argielu ühe nädala jutustusega, ehk siis teisisõnu, kuidas ühes kodus elatakse: pestakse põrandaid, tehakse süüa, räägitakse, solvutakse, naljatletakse jne., ja valmistatakse ette pidu. Peamine probleem on soovimatu laps sünnipäeval. Sinna juurde ka ema soov pisut rohkem magada ja natuke vastumeelsete valikute teemat veel (valikute kaks poolust: hea juures on enamasti alati ka mingi väike halb nüanss juures ja vastupidi).

Väga lihtsake on see lugu. Häirivalt kordavaks ostus Martini probleem – lasteaiaealise lapse olemasolu ei saa olla ühe lapsevanema jaoks nii häiriv. Lisaks jäi sünnipäevale mittesoovitud lapse teema kuidagi väga nõrgaks. Kui sellele oleks järgnenud mingigi puänt..., paraku seda ei olnud. Kuid iseenesest mittesobiva lapse teema on teemana vägagi omal kohal.

Teksti oli siiski lihtne haarata ja põhimõtteliselt oli ühe õhtu lugemine, seda enam, et raamatu lehed on üsna paksud ja šrift suur. Toredaid mõttearendusi siin muidugi oli ka. Näiteks aja tajumise võrdlemine Achilleuse ja kilpkonna võidujooksuga.

Kui ma oleksin üksikule saarele pidanud kaasa võtma kolm asja, oleks nimekirjas kindlasti olnud rull majapidamispaberit, mis on hämmastav kombinatsioon taskurätist, WC-paberist ja põrandalapist lk 51

Totrad unistused olid tulutud, aga pingete maandamiseks niisama sobivad kui teineteise peale karjumine või lendavad taldrikud … lk 88

Täiskasvanud inimene ei muutu. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde või maha võtta. Lk 133

Kirjastus: Tänapäev

133 lk