Kesköö raamatukogu

 

Raamatu pealkirjas olev sõna raamatukogu, köidab mind alati, professionaalne kretinism, mis muud. 😀 Lisaks olen kuulnud varasemalt palju kiidusõnu Matt Haigi „Kesköö raamatukogu“ kohta.

Nora Seedsi elus oli olemas peaaegu kõik, kui ta oleks osanud õigel hetkel võimalusel sabast kinni haarata. Selle asemel on tal hinges palju kahetsust ning eluga lõpparve tegemine tundub ainuõige otsus. Seda enam, et kõik talle olulised inimesed on kaugeks jäänud, isegi eakas naabrimees ei vaja enam tema teeneid ning kass andis ka otsad. Viimane otsus selles elus viib ta kummalisse raamatukokku, kus ees ootab ammune tuttav, proua Elm. Noral avaneb võimalus valida erinevate raamatute vahel, mis viivad ta nende võimaluste juurde, mis tal päris elus lõpuni katsetamata jäid. Ja nõnda ta triivib seal mitme elu vahel…

Minu arvates on see raamatukogu, elu kui raamat ja mitme elu vahel valimine, üsna klišeelik nõks ja selles suhtes oli see lugu mingil moel aimatav. Eks me mõtleme paljud elust kui raamatust, millel on oma teatud arv lehekülgi, mille sisu on keegi kusagil valmis kirjutanud, - mis tähendab siis ettemääratust. Kuid sellegipoolest mulle meeldis see lugu, sest mõtteainet, mille üle veel pikalt juurelda, siin on. Elu on mitmekülgne ja meil on palju valikuid, kuid mõnikord jääb julgusest, pealehakkamisest puudu, et neile valikutele järgneda. Üsna sageli ongi ainult kahetsus, et õigel ajal ei osanud õiget valikut teha. Ning isegi, kui on elus olemas kõik, kuid puudub armastus, siis on samuti hing rahulolematu.  See puudutab kõike, ka tööd ja hobi. Noral näis olevat palju andeid ja võimalusi armastust tulvil elule, aga ta ei osanud seda õiget hetke, õiget valikut, selles elus ära tunda. Iga tema võimalik elu oli tegelikult nagu paljude inimeste unistus. Nii et see raamat aitab samastuda ja selleläbi ehk ka õppida oma kahetsemisest lahti laskma ja härjal sarvist kinni haarama siis, kui on saabunud ainuõige aeg. Mingil moel õpetab see raamat elama.

Raamat on liigitatud ka ulmekirjanduseks. See on minujaoks veider, sest mängus on vaid fiktiivsed elud, mida kuidagi ulmeks ei nimetaks. Loosse on pikitud paljude filosoofide tsitaate, autori enda häid ütlemisi ning ma kirjutasin üsna palju mõtteteri ka välja.

Just koormus teebki meid tugevaks. Kui algul oled süsi, siis surve all saab sinust teemant lk 22

… raamatud on portaalid kõikidesse eludesse, mida sa oleksid võinud elada lk 45

Elu on tõesti hirmuäratav ja sellel on oma põhjus: nimelt see, et ükskõik , missugust haru me ka ei elaks, tüvi, mille küljes see kasvab, kuulub ikka sellelesamale nigelale puule lk 130

… ükski eluviis ei muuda meid immuunseks kurbuse vastu lk 199

Iga elu kätkeb miljoneid otsuseid. Mõni suur, mõni väike. Aga iga kord, kui üks valik saab teisest võitu, muutub tagajärg. Leiab aset tagasipöördumatu variatsioon, millest omakorda võrsuvad uued variatsioonid. Lk 279

Tore mõte raamatukoguhoidjatest, seda ei saanud ka väljakirjutamata jätta:

Raamatukoguhoidjatel on teadmised. Nad suunavad su õigete raamatute juurde, õigete maailmade juurde. Leiavad parimad paigad. Nad on nagu hingestatud otsingumootorid lk 100

Kirjastus: Varrak, 2021

312 lk