Uus-Meremaaga on
minu side täiesti null ja ilmselt ta nulliks jääb ka. Ainult raamatu kaudu on
seda sidet võimalik luua ja Henek
Tomsoni variant sellest maast tundus täiesti sobilik alustuseks.
Igasugu
ekstreemsustesse suhtun ma aukartuse ja ka põnevusega. Seega 3000 km
jalgsirännakut on midagi sellist, mis paneb ahhetama ning üldiselt ei kujuta
kuidagi ettegi, kuidas inimvõimed sellisele katsumusele vastu peavad. Raamatu
autor võttis kätte ja matkas oma kahel jalal 145-e päeva jooksul ühest riigi
otsast teise ja tegi seda ilma rahata. Täiesti hullumeelne plaan ja teostus ka.
Kusjuures tegi ta seda suht vastupidisel aastaajal, s.t et enamus inimesi
matkab ikka suvel, mil ilmaolud paremad. Ekstreemne see seiklus muidugi oli.
Vahepeal oli tunne, et sellest lumest ta eluga ei pääse, kuid asjaolu, et
raamat on olemas, hoidis koguaeg teadmist, et ta on ju olemas, ilmselt siples
ikka välja.
Muidugi mulle
meeldis see Uus-Meremaa lugu, kirjutatud oli ladusa sulega, kogemused ja nähtu
kõik kenasti kirjas. Boonuse juurde andis nii paljude kohalikega kohtumine, kes
teadsid pajatada lugusid ja legende. Siiski oli see seiklus nii põnev, et kui
tuli episood maast ja rahvast, siis oli kiusatus üle kerida ja edasi seigelda
koos Henekiga. Nii et minu jaoks varjutas seiklus seda üldist Uus-Meremaa elu.
Seiklusest oleks aga tahtnud veelgi lugeda. Väga meeldisid mulle Maoori
vanasõnad, mis on nii ilusad ja õiged.
Minu jõud ei ole ainult minu oma, vaid tuleb ka
paljudest teistest.
Käi mööda oma kaugete unistuste rada, et nad
kujuneksid su reaalsuseks.
Petrone Print, 2021
264 lk
No comments:
Post a Comment