Meie kitsed

 

Ütlen mõnikord naljatamisi kaasale, et võtame ühe kitsekese, ta on nii armas. 😀 Ja nüüd siis raamat kitsekasvatusest Marge Salumäe sulest.

Marge kirjutab väga kenasti kogu kitsede olemuse lahti. Seda, et nad lammutavad terve su aiapidamise ära, seda olin kuulnud varemgi, kuid paberile panduna on see kuidagi tõenduspõhisem ja tuleb ikka päriselt uskuda, et need kitsed niimoodi mäkra mängivad. Kogu teadus kitsepidamise kohta on selles raamatus olemas, alates nendest tunnetest, miks (miks mitte) kitsi, sikke, sokke pidama hakata, milliseid tingimusi on vaja, kõik poegimise, toitumise, toetuste kohta ja ka selle kohta, mida kitsest süüa saab. Ühesõnaga kogemuspõhine raamat, mis mõjub kordades paremini ametlikust õpikust. Vähemalt mulle tundub nii, sest siin on ka kirjutaja tunded sees. Ja seda armastust oma elustiili vastu näib tal olevat küll ja veel. Üldiselt ma imetlen alati selliseid inimesi, kes teevad nii rasket tööd ja lisaks suudavad tärganud mõtted ka toredaks raamatuks kirjutada.

Minu kitsekogemused on väga väikesed ja need pärinevadki ajast, mil olin ka ise väikene. Käisin isaga üsna sageli tööl kaasas, ta oli autojuht. Mõnikord sõitsime mööda, teinekord jäime ka pidama Õhumihkli Riia kitsede juures. Sain neid paitada ja see oli elamus. Toona peeti ikkagi rohkem lehmi ja lambaid, kitsekasvatajaid oli vähe. Selle Riia kitsed olid ketis, küllap ta soovis nii kitsede sigadusi vältida. Kusjuures vaatan tänagi veel selle kitsemaja poole, kui mööda sõidan. 😊

Minu kitsekese võtmise jutt oli muidugi nali, sest nagu ütleb ka Margit, lemmikloomaks teda võtta ei maksaks ja naljapärast ei võeta ühtegi looma. Ma isegi ei usu, et mul seda raamatust loetud kitsetarkust kusagil vaja läheb, aga tore oli lugeda sellegipoolest. Ootan uut meie-raamatut!

Kirjastus: Petrone Print, 2021

187 lk