Kai Aareleid on mul lugemissoovide listis olnud pikalt ja nüüd siis sain n.ö käe valgeks tema viimase romaaniga „Vaikne ookean“. Tegemist on mitme põlvkonna looga. On tütre Stella lugu, ema Emma lugu ja õige pisut ka vanaema Helene lugu. See on nagu põlvest põlve kantud naiste elu, kus korduvad ühed ja samad mustrid: suhted, kus on keegi veel mängus; südame- ja mõistusehääle vastandumine; sile argielu fassaad, mille taga on rahulolematust, kurbust, käegalöömist.
Need lood on
dateeritud ja see aitab ajas kergelt orienteeruda. Mulle jäi suuresti
mõistmatuks kirjutaja roll, ma
lihtsalt ei saanud sellest aru, kuid muus osas olen küll positiivselt
meelestatud. Sest siin oli seda tavalist elu kuidagi veidi romantilisemalt,
poeetilisemalt kirjeldatud, sest nendel lugudel oli omamoodi igatsuse maik man.
Samuti on siin palju tuttavlikku ja argist ning paralleelselt mõtled ka oma
elule. Lisaks Leningrad, mis on minulegi natuke nostalgiline - oli tore lugeda
ja ära tunda mõnda sealset kohta, kus olen viibinud. Eraldi pluss punktid annaksin raamatu
väljanägemisele, selline mõnus-kerge äralõigatud papiservadega formaat on käes
hoida kuidagi eriliselt mõnus.
Kirjastus:
Varrak, 2021
282 lk
No comments:
Post a Comment