Aleksei Turovski on äärmiselt sümpaatne kõneleja ja olen aegamööda ka tema kirjapandud lugusid lugenud. Turovskil on sama fenomen, mis Fred Jüssil, Urmas Laansool, Hendrik Relvel, Tiit Pruulil – nad kõik on omal alal entusiastid, kes oskavad ka seda entusiasmi rahva heaks kasutada, nad ei hoia oma õhinat ja tarkust vaka all.
Raamatu autori jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega, ütleb tagakaane teave. „Kodu keset aeda“ sisaldab ka seiku Turovski lapsepõlvest, ajast, mil ta hakkas märkama putukaid ja mutukaid. Ta oli oma Nõmme kodus nagu väike Gerald Durrell Korful. Selle raamatu iga lugu on iselaadne, erineva vaatenurgaga mõnele loomale, putukale, taimele. Mulle meeldis see mõnus jutustamise laad ja see informatiivsus, mis neist lugudest välja tuleb. Ja kirss tordil on poeg Mattiase lõppsõna, milles väljendub ka südamlik tänu heale papsile eeskujuks olemise eest.
Iga paik siin maapeal
on kellegi kodu ja kellegi aed. Meil kõigil on oma aeg ja selle aja ühte
imetillukest osa täitis see raamat oma parimal viisil.
Kirjastus: Ühinenud
Ajakirjad, 2020
191 lk
No comments:
Post a Comment