Vaiksed hääled

 

Olen taas Vera Stanhope´i radadel. Neid Ann Cleeves´i krimilugusid on mulle varemgi meeldinud lugeda, ja sõber olen ka filmi Veraga, kuid natuke närvikõdi ja äraarvamismängu ei tee taas paha J

Vera on alati üsna ükskõikselt suhtunud oma kehakaalu, kuid arsti märkused panevad naise siiski töökaaslaste eest salaja terviseklubis ujumas käima. No ja nii ta siis taas laiba otsa koperdab. Seekord on kena pikajuukseline naine sätitud leiliruumi toolile istuma. Selgub, et tegemist on sotsiaaltöötaja Jenny Listeriga, kes on samuti selle klubi liige. Vera koos oma paarilise Joega asuvad küsitlema kõiki lähikondseid. Nii jõutakse varasema mõrvani ja lõpuks ei jää tulemata veel üks mõrv. Kui juba niidiots nagu oleks käes, ei ole see seda teps mitte. Vera käib nagu kass ümber palava pudru, kuni…. Mõrvar muidugi paljastamata ei jää.

Ma nüüd ei teagi, kumb Vera mulle rohkem meeldib, kas teleri või raamatu. Raamatu omal on küll sama nägu, mis teleris, kuid raamatus on detaile rohkem: meeleolusid, kahtlusi, tundmusi, pilke ja ka toitu. Kui Veral on kõht tühi, siis ta sööb. Kui ta vihastab, siis on vihane. Kui tunneb kaasa, siis ta seda näitab ka välja. Minu arvates on raamatu Vera siiski kuidagi ehedam. Ka sümpaatia oma paarimehe vastu ja imelikud fantaasiad tulevad vaid raamatust välja, filmist seda ei tajunud.

„Vaiksed hääled“ on n.ö lollikindel krimi - kogu aeg on põnev, aga uudishimu siiski selliselt ei küta, et raamatu lõppu tahaks ette ära lugeda. Lugu hargneb hoogsalt ja mingi kahtlus on kogu aeg üleval, kuid õige mõrvar tuleb Verale pähe alles raamatu lõpus. Mulle sai küll ammu enne lõppu selgeks, kes oli mõrvar, sest juhtumisi tuli see lugu filmist tuttav. Siiski see minu lugemisindu ei kahandanud. Eks neid küsimusi, millele mõelda, kerkib siit peale mõrva teisigi. Näiteks, kas ohver ise käitus eetiliselt või kas mineviku varjud on võimalik vaid varjuks jätta….

Kirjastus: Varrak, 2022

343 lk