Elisabet Reinsalu „Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas“
Kirjastus: Pilgrim, 2024
Aasta lõpus on elulooraamatute kontsentratsioon üsna suur. Nii juhtuski, et lugesin ühe hooga Silvia Ilvesele raamatule peale ka Annely Peebo raamatu. Vaatamata sellele, et nad on oma olemuselt väga erinevad, on nad mõlemad mulle sümpaatsed. Ka nende raamatud ja lood erinevad nagu öö ja päev. Kui Silvia raamat oli n.ö alastikiskumine, siis Annely raamat on igati korrektne, mis intriige ei tekita ja ka tühja vahtu ei loo.
Esmalt on see muidugi imeilus pildiraamat, mis koondab vahvad rollid, armsa pereidülli. Annely on kaunis, suursugune naine, kes täidab oma säraga antud juhul ka raamatu leheküljed täiega. Tema eluloo kirjeldus on küll tuttav paar aastat tagasi teles nähtud saatest. Kuid sellegipoolest ka raamatust seda üle lugedes võib tõdeda, et Annely ettevõtlikkus on olnud muljet avaldav. Kindlasti on tema karjääri tõusul olnud kõike, nii annet, töökust kui õnne. Hästi turvalise imagoga naine, kõik need klantspildid ei näi poos, pigem ilus, harmooniline, õnnelik elu. Meie halli argipäeva on ikka sära vaja ja seda Annely Peebo pakub igas mõttes.
No comments:
Post a Comment