Mina, Silvia

 

Maarja Savi ja Silvia Ilves MINA, SILVIA

JES kirjastus 2024

285 lk

 

Pean Silviat ja tema poegi paduandekateks, ja see kooslus ema ja pojad, paneb südame heldima :) Seega tema raamatu ilmumine oli mulle kui fännile väga sobiv. Ma ei arva, et iga avaliku elu tegelane peaks end niimoodi lahti koorima ning kõik avalikkusele ette laduma.  Aga kui sellist avameelitseja rolli üldse kellegile pakkuda, siis on see Silvia. Tema temperamendiga see sobib.

Minu arvates oli Maarja Savi Silvia loo väga hästi kokku kirjutanud - naise olemus on edasi antud. Seal hulgas Silvia pöörasus, tema kirglikkus ja taltsutamatus.  Näib, et Silvial ei ole soovi olla keegi teine ja ta ei peida end pooside ega maskide taha. Ta ei ilusta olnut  ja julgeb unistada ning elada sajaga. Omamoodi värvingu annavad Silvia päevikukatked, ning väga meeldisid QR koodide taha peidetud muusikapalad.  Kuulata raamatut lugedes Rahmaninovi oli kuidagi väga meeldiv avastus.

Kui raamatu viimase lehe sulgesin, siis jäin küll üsna mõtlema. On ta ju toonud rambivalgusesse ka oma pere ja peikad. Kuidas nemad selle soovimatu kuulsusega toime tulevad  Peikadel olid küll varjunimed, aga kes vähegi Kroonika uudistega kursis on, on nad ära tuntavad.  Silvia tunnistab ise ka, et kindlasti ei ole pere õnnelik tema valikute üle,  kuid sellegipoolest seisavad nad ikkagi perekonna taltsutamatu musta hobuse seljataga.

Mulle meeldis see elamise julgus ning tõesti pani tema lugu ka mõtlema päris mitmeid mõtteid:

kas meil ka lapsevanematena on õigus on lapse elu kritiseerida?

kuidas käituksin, kui minu lapsed end avalikkusele elavad?

kas oled siis jumala hüljanud, kui vahetad suhteid nagu sukkpükse?

mis tingib selle, et sarnased kasvutingimused loovad siiski  nii erinevad persoonid?