Sirpa Kähkonen „36
urni“
Soome keelest
tõlkis Piret Saluri
Kirjastus:
Koolibri, 2024
256 lk
See on kirjaniku
isiklik lugu, mis hõlmab perekonna ajalugu, suhteid erinevate põlvede vahel
ning ka Soome ajalugu üldiselt.
Ema on lahkunud
ja tütar jääb harutama suguvõsa suhete sasipundart. Eelmistest eludest on selleks
ainest küll: on soovimatuid lapsi, tulihingelisi punaste pooldajaid, avariide,
alkoholi ja muude eksimiste tagajärgi. Naiste elud mitme kandi pealt, mis on
toonud pettumusi ja pannud ühiskonna ees teesklema ning olnut isegi ilustama. Samas
paneb loetu mõtlema selle üle, et kui palju head või halba omandame esivanemate
käitumistest teadlikult või alateadlikult, kas omadega suhte hoidmine tuleneb
geenidest või on see ikkagi põlvkondade vaheline konflikt, mis tekitab
eriarvamused.
Väga kriipiv on
lause: „Ma ei leina su surma, ma leinan su elu“, ja sama kriipiv on see lugu,
mille lugemine nii väga kergelt ei tulnudki. Kohati haaras hooga ja siis nagu
takerdus. Enim paelus mind tekst ja see kirjaniku mõttelaad vabastada end kirjutamisega
suguvõsa taagast. Minu arvates ta tegi seda oma loo kirjapanemisega. Väga sügav
ja laia põhjaga lugu.
Soovitan!
…kui lapsele antakse katkiste inimeste mõistmise
ülesanne, siis võetakse temalt õigus toetuda ise teistele, olla mõistetud,
pooleli lk 216
