Suur Gatsby

Lugesin 1966. aastal ilmunud raamatut. Kirjastus Eesti Raamat

 

Haruki Murakami „Norra metsas“ mainitakse F. Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“ lugu, peategelane Wantanabe loeb seda mingil hetkel. See tuletas mulle meelde, et mul on siiani lugemata  esmakordselt 1925. aastal avaldatud raamat, mis kuulub kindlalt kirjandusklassika hulka.

Lühidalt sisust:

Minajutustaja Nick satub elama tema sõnul eriskummalisse paika Long Islandil. Tema naabriteks on uhked häärberid, neist ühes elas talle tundmatu härra Gatsby, kellest oli liikvel palju legende ja lugusid ning kelle  kuulsus oli mitmeti mõistetav ja rikkuse tagamaad kaheldavad. Tema juures peeti suurejoonelisi pidusid, elati pillavalt priiskavat õukonnaelu ja külalised kutsusid end tavaliselt kohale ise. Nick ise ei söanda minna, tema saab siiski lahke kutse Gatsby majja. Pikapeale selgub tõsiasi, et too Gatsby varjab oma hinge taga mitte nii väga suursugust minevikku. 

Minevik saab su alati kätte, öeldakse ja nii on ka Gatsbyga. Ajutine rikkus on fassaad ja vahend kunagise armastatu Daisy püüdmiseks. Paraku aga armastusest enam armastab Daisy raha. See on raamat unistustest, mis on sageli ilusamad kui elu ise.

Raamat on küllalt õhuke, vaid 163 lehekülge ja sellepärast on mõistlik varuda lugemiseks nii palju aega, et see läbi lugeda ühe hooga. Mina lugesin seda väga jupiti, pikema aja jooksul ja olen üsna kindel, et nii läks päris palju kaduma. Kohati pidin lehti uuesti tagasi keerama ja üle vaatama, meelde tuletama. See lugu vajab rohkem sisse elamist ja sügavamat ettekujutamist. 

Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtmatust Akslist

Vahelduseks lasteraamatut lugeda on väga värskendav, eriti kui autoriks on Piret Raud, kes kohe oskab märgata neid kitsaskohti suhetes, mis ikka ja jälle vajavad ülerääkimist ning luua lugu selliselt, et ka täiskasvanulgi ei jookse lugemine mööda külgi maha. Märkamise, hoolimise teema on oluline igas vanuses inimestele.

Tagakaane jutuke: Sander on täiesti tavaline poiss, kes elab oma emaga kahekesi suure pargi lähedal neljakorruselise maja esimesel korrusel. Nagu enamik poisse armastab Sandergi jalgpalli ja šokolaadijäätist ning pühapäeviti kaua magada. Ka Sandri emme on täiesti harilik, kuid seda päevani, mil ta kahaneb nii tillukeseks nagu mõni legomehike. Sellest hetkest saavad alguse imelikud juhtumused, milles löövad peale ema ja poja kaasa ka kodutu koer Muri, nähtamatu poiss Aksel, mitmekülgne onu Allan ja seltskond kaisukarudega daame.

Olulisemad tegelased on juba pealkirjas ära märgitud, kuid lugu jutustavad Sander ja Muri vaheldumisi. Mõnusalt muhe ja hoogne raamat, kus miski pole võimatu ning mis peamine - parasjagu õpetlik ja arutlemisainet pakkuv, millest kasvab välja kohe palju mikse:

Miks kahanes Sandri emme? Miks valis Muri oma sõbraks Sandri? Miks Sander ei ajanud  hulkuvat Muri ära? Miks Aksel oli nähtamatu? Miks ta nähtamatu olles teiste asju ära peitis? Miks Aksli emme armastas koosistumisi kaisukarudega daamidega? Miks onu Allan liitus mõmmide klubiga? Miks õpetaja kurjustas, kui asjad olid kadunud? Miks tordil ei tohiks olla kaks pruudikuju? jne. jne. Küsida ja arutleda on siin oi kui palju ja kõik küsimused saavad raamatus ka vastuse.

Hulkuv koer teab väga hästi tunnet, et oled justkui paljas õhk. märkamata olemise tunnet, kui sinu poole vaadatakse, aga sind ei nähta. lk 41

Väga tore raamat, kes loeb, see ei kahetse!

Boonuseks on autori lustakad minimalistlikud pildid.

Norra mets

Seekord valisin lugemiseks Haruki Murakami Norra mets, tundus, et kõik teised on seda lugenud, aga mina veel ei ole. Ja kui ma juba Jaapani lainel (Peidus lill) olen, siis võiks ju seda rivi jätkata.

Lühidalt: Wantanabe meenutab aastatetaguseid tudengipõlve aegu Tokyos, mil sõber Kizuki sooritas enesetapu ja tema külge klammerdus surnud sõbra kallim Naoko, kes oli juba pärilikkuse teel saanud endale ebastabiilse närvikava. Tema ravi toimub omanäolises isemajandavas raviasutuses. Kõik selle loo tegelased on väga üksildased ja eraklikud hinged.

See on kummaline raamat. Erilist kergust sellest ei hoomanud. On ju surm ja üksindus-üksildus vähemalt näiliselt rusuvad teemad. Murakami on loonud väga detailiderohke õhustiku. Kirjas on isegi söögid-joogid, mida söödi, raamatute nimed, mida loeti, filmide nimed, mida vaadati ja muusikapalade pealkirjad ja esitajad, mida kuulati. Samuti vaadatakse väga sügavale inimhinge sisse. Wantanabe oma erakliku olemise, vähese huviga olla normaalsusega ühel pulgal ja teistele meeldida, äratab näiteks egomaniakki Nagasawa huvi ja sõpruse tema vastu. Naomi annab oma keha  Wantanabele, sest ta näeb Wantanabes, kui Kizuki parimas sõbras enese lohutajat. Hinge on ta andnud kaasa juba teispoolsuses oleva sõbrale. Wantanabe aitab auguäärelt üles temast oluliselt vanem Reiko. Raske meelelaadiga hinged vajavad päästjaid.

Norra mets on lugu sisemistest heitlustest täiskasvanuks saamisel. Ühte sirgjoonelist lugu siit välja ei arene, tegemist on sellise loogeliselt kulgeva romaaniga, kus üksikasjadele on pandud suurt rõhku.  Ka need mõtted, mis jäävad tavaliselt iga salamõteteks, mida ei julge välja öelda, on siin avatud. Teose lõpus avab kirjanik ka oma loomingu tagamaid, mis teeb paljutki selgemaks.

Täiskasvanuks saamine on just selline. See on inimeste üksildane võitlus, haavatasaamine, kaotus ja kaotatudsaamine ja siis kõigest sellest hoolimata edasi elamine. Lk 355

Ei saa just väita, et paljalt raamatulõhna nuusutamisest ja lehekülgede puudutamisest muutusin ma juba õnnelikuks lk 41, selleks oli siin liiga palju enesetappe, depressiooni, musta meelt. 

Kirjastus: Varrak

358 lk

Lugemise väljakutse nr 10

Ära räägi võõrastega

laante süles, tuulte vallas

unejutte suurest džunglist,

taeva palge all

Ära räägi kellelegi

suure meeletuse nimel

kuldseid lugusid laiast ilmast,

kodu päikese all.

Räägi mulle armastusest

kõigi raskuste kiuste.

Tõusva koidiku kumas,

nüüd ja igavesti.