Ma ei ole ammu ühte raamtut ajaliselt nii kaua lugenud. Ei edenenud
see Siri Hustvedt´i "Meesta suve" lugemine, aga samas pooleli ka jätta ei saanud.
Tegemist on ühe juba vananeva naise ennast, abielu ja naise
elu üldse analüüsiva teosega. Raamatu peategelane, Mia, otsustab pärast
närvihaiglat veeta aega oma lapsepõlvekodus. Tema 30 aastat kestnud õnnelik ja
hästitoiminud abielu lõppes mehepoolse pausiga ja nn paus kujutas endast uut ja
nooremat seelikut. Tõepoolest on hulluks ajav olukord.
Loosse segunevad tema naabrid, hooldekodu elanikud,
tüdrukud, kelle suvekursust ta juhib ja naist asjadega kursis hoidev tütar Daisy.
Mõtted on esitatud kaootiliselt ja raske oli aru saada,
millistest tegelastest ta nüüd räägib parasjagu. Kui aga järjepeale saada, siis
on kõik hästi, kuigi mingit ühtset tervikpilti ei tekigi. Mingi kiirlugemine
see kindlasti ei ole, vajab ikka süvenemist nagu vajasid ka selgusele jõudmist
Mia tunded.
Kusagil poole peal kontrollib autor, kas te ikka veel loete.
No juba sellepärast ei saanud pooleli jätta :D Kirjutatud on küllaltki vaimukalt, parasjagu
irooniliselt, millel ka väike nurkrusenoot on juures.
Veel on lugenud:
No comments:
Post a Comment