Mul puudusid vähimadki eelteadmised ja eelarvamused enne
Mari Metsalliku kirjutatu lugemist ja pean ütlema, et läbi lugesin selle
raamatu n.ö ühe hingetõmbega. Hiljem
sain teada, et ta peab ka blogi, osalt raamat dubleerib seda. Mulle see
lugemine meeldis. Ja kui järele mõelda, siis osalt sellepärast, et kirjutatud
oli ta mõnusalt voolavalt. Mina liigitaksin selle raamatu kusagile esoteerika
ja ilukirjanduse vahele, kusjuures neist esimese puhul käivad alati kaasas mõtted – uskuda või
mitte, ja teine on nagunii enamasti väljamõeldis ja annab fantaasiale vaba voli.
Tegemist on noore naise väga suure elutarkusega kirjutatud
raamatuga. Raamatu autor on pöördunud looduseusku ja jagab oma kogemusi ning
mõtteid naiseks olemisest, maailma kõiksusest, headusest ja kurjusest. Kõikide
tema mõtetega ei saa küll nõustuda ja sellist elu elada nagu tema on valinud,
ka sellega ei saaks meist enamus hakkama ja ilmselt ei julgekski selliselt
eksperimenteerida. Kuid siiski mõjuvad tema mõtted inspireerivalt. Lugedes on
palju mõttekordusi, kuid millegipärast selle raamatu puhul ei mõju need
häirivalt, vaid pigem nagu varem loetut
kinnistavalt.
Eks igal ühel on oma jumal ja usk, millesse ta usub ja keda
ta kummardab. Mari mõtted näivad väga loogilised.
Me vajame värsket
õhku, mis on segunenud õietolmu ja lillede eeterlike õlidega, vajame puhast
vett, mis jookseb mööda allikaid ja päikeseenergiaga laetud toitu, mis kasvab
puhtas looduses meie ümber. Me peame leidma aega jalutuskäikudeks, looduse
vaatlemiseks ja mõtestamiseks. Niisugune looduses viibimine kiirendab ja
puhastab mõtteid.
P.s on see ka kujunduselt väga ilus raamat!!!!
Veel on lugenud:
No comments:
Post a Comment