Kurjus

Teadmine, et Jan Guillou Kurjus on väärt lugemine, tiksus mul kuklas juba mõnda aega, aga lugemiseni ei olnud kuidagi jõudnud. Kui leidsin lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjast ka Kurjuse, siis otsustasin, et nüüd on aeg. Tegemist on noorsoole mõeldud romaaniga, mille tegevus raamatus toimub viiekümnendate lõpul Rootsimaal.

14 aastase Eriku peres on ema, isa ja väikevend. Kõik vast olekski tavaline, kui tema vägivallatsejast isa ei armastaks teda süsteemselt peksta. Vägivald sünnitab vägivalda ja Erik on koolis kamba, mis samuti põhineb vägitegudel, liider. Vaatamata sellele, et poiss on andekas nii spordis kui õppimises, viib käitumisreeglite eiramine ja vastuhakk tema koolist välja viskamiseni. Kuid Erikul on olemas unistused, unistused mis nõuavad haridust. Edasine koolitee viib eripärasesse poisslaste internaatkooli, kus toimivad omad seadused: kasvatamine ja karistamine on vanemate õpilaste rida, õpetajate rida on vaid oma ainet edastada,  kõigesse muusse ei sekkuta. Õpilaste leeris on oma raudsed reeglid, mis nõuavad allumist ja enda maha surumist. Erik aga ei ole alluja tüüp ja rõhuv koolikord vallandab vägivallaahela, millest üle on raske saada…

„Kurjus“ on üdini kurjusest läbiimbunud raamat. Koduvägivald omab siin hoopis teisi mõõtmeid: pigem on tegemist psühhopaadist sadisti süsteemse eneserahuldamisega, ja kooli puhul on tegemist seadustatud alandava süsteemiga, mis on täis vägivalda. Ainsad helged noodid on Eriku sõprus Pierre´ga ja püüe leida spordis positiivset jõudu, et siis spordi kaudu vennastuda või võita soovitud positsioon. Paraku ei antud ka spordis lõpuks Erikule võimalust.

Erikut kujutatakse tugeva tahtejõuga ja sihikindla poisina, kes uues koolis väljaviskamise kartuses proovib siiski vägivalda vältida. Taktikaks saab psühholoogiline üleolek. Kui mulle esialgu tundus Eriku kuju natuke liiga kaine ja kalkuleeriv oma vanuse kohta, siis samas ma ju ei tea, võib olla peksuga koos kasvamine muudabki vastupidavamaks, tahtejõulisemaks, külmaverelisemaks – tuleb ju peks, millest pole pääsu, ära kannatada. Õudust tekitas psühholoogiline ettevalmistus peksu talumiseks, kuidas Erik end häälestas valu taluma - kõik võimalused olid ise endaga läbi arutatud.

Kas kurjus pesitseb ajus või kasvatab kurjust kurjus? Kurjus sünnitab külmaverelisust.  Kurjus pole rumal. Erik arvab, et viimane, kelle peab ta sodiks taguma, on isa. Samas jääb õhku mõte, kas sellega ta siiski piirdub???

Raamat on kooli valikkirjanduse hulgas. Nüüd raamatu lõppedes, ei oskagi öelda, kuidas mõjub see teismelistele lugejatele. Võib olla leiab mõni, et naksakud on hea idee? Samas on siin arutleda rohkem kui veel. Kui mõelda, et kas reaalselt saavad sellised asjad olemas olla, siis vist ikka saavad. Inimkäitumisel on olemas nii positiivne kui ka negatiivne poolus.

Tegelikult oli see õudne raamat, liiga õudne, kuid vaatamata jubedust tekitavale sisule meeldis  mulle see raamat väga. Imelik, et  need kaks – jube ja meeldiv – eksisteerivad üheskoos. Nii et kui sa talud üsna üksikasjalikku peksu kirjeldust (lendavad verepritsmed ja purunevad luud), siis  soovitan küll lugeda - haaravus ja põnevus on tagatud.

Kirjastus: Avita
271 lk