Pobeda 1946

Kui ühele raamatule on tehtud nii palju head reklaami, siis tuleb ikka ise ka järele kaeda, kas see loodud kuvand vastab püstitatud ootustele. Ilmar Taska on seni tuntud kui filmilavastaja, produtsent, stsenarist, kuid raamatuid seni kirjutanud ei ole. Seetõttu on seda põnevam lugemisootus.

On 1946. aasta. Suur Isamaa sõda on lõppenud, Eestimaa vaevleb rusude ja elamise ebakindluse all – oodatakse valget päästvat laeva. Jätkuvalt on veel neid, kes sinisilmselt usuvad  imedesse,  kuid see ootus kustub vaikselt iga päevaga. Selles loos on väike poiss, kes näeb oma isa arreteerimist; on onu Pobedaga, kes peab iga hinna eest selgitama välja rahvavaenlasi; on lauljanna Johanna, kelle armastus elab Londonis ja kelle häält võib kuulata vaid krõbiseva raadiojaama ääres; on poisi ema, kes peab varjama uue riigikorra eest oma meest. Erinevad inimesed, kellelt kaelasadanud riigikord nõuab oma. Pobeda onu on ideeline tšekist, kes peab koguma infot kõigi võimalike rahvavaenlaste kohta, kõik ülejäänud  k.a poiss on (peavad olema) informaatorid, ainult lähenemisviis on erinev.

Eriliselt hästi on minu arvates esitatud ja tunnetatud poisi karakterit - siiras laps, kes usub ju kõike, mida räägitakse, ja räägib kõike, mida küsitakse, aga kui on manitsetud saladust hoida, siis tuleb seda hoida, kuigi seda on väga raske teha, eriti kui saladusi langeb kaela igalt poolt.  Poissi oli veel võimalik vormida selles suunas, mis süsteemile kasulik.

Ka selles loos on pahad pahad, kuid siiski joonistub siin välja tajutavalt kerge mõistmise liin, kartsid ju Pobeda onudki oma kohtade pärast, oma elu pärast, sest näiteid kindralitegi kadumisest oli ette näidata küll ja küll. Kindlustunnet ei omanud keegi. Küll aga kahetsust.

Pobeda on tõetruu lugu meie ajaloo lehekülgedelt. Taska loodud ajastukindel olustik ja filmilik süžee haarab endasse täielikult. Lugedes on tunne nagu oleks ise üks väike mutrike selles ajas,  kus kõik on tänapäevamõistes äärmiselt ebareaalane: keegi ei tea, kes on kelle vaenlane, kes on koputaja, kes äraandja. Mitte keegi ei tea, kui väike liigutus võib osutuda nii valeks, et selle põhjal saad kuulda rongi rataste raginat.

See raamat on kindlasti suurem kui see loetud 306 lehekülge, mõttetööd jagub kauemaks. Mulle meeldis väga!!!