Monday, May 16, 2016
Pobeda 1946
Kui ühele raamatule on tehtud nii
palju head reklaami, siis tuleb ikka ise ka järele kaeda, kas see loodud kuvand
vastab püstitatud ootustele. Ilmar Taska on seni tuntud kui filmilavastaja,
produtsent, stsenarist, kuid raamatuid seni kirjutanud ei ole. Seetõttu on seda
põnevam lugemisootus.
On 1946. aasta. Suur Isamaa sõda
on lõppenud, Eestimaa vaevleb rusude ja elamise ebakindluse all – oodatakse
valget päästvat laeva. Jätkuvalt on veel neid, kes sinisilmselt usuvad imedesse, kuid see ootus kustub vaikselt iga päevaga. Selles
loos on väike poiss, kes näeb oma isa arreteerimist; on onu Pobedaga, kes peab
iga hinna eest selgitama välja rahvavaenlasi; on lauljanna Johanna, kelle
armastus elab Londonis ja kelle häält võib kuulata vaid krõbiseva raadiojaama
ääres; on poisi ema, kes peab varjama uue riigikorra eest oma meest. Erinevad
inimesed, kellelt kaelasadanud riigikord nõuab oma. Pobeda onu on ideeline
tšekist, kes peab koguma infot kõigi võimalike rahvavaenlaste kohta, kõik
ülejäänud k.a poiss on (peavad olema)
informaatorid, ainult lähenemisviis on erinev.
Eriliselt hästi on minu arvates
esitatud ja tunnetatud poisi karakterit - siiras laps, kes usub ju kõike, mida
räägitakse, ja räägib kõike, mida küsitakse, aga kui on manitsetud saladust
hoida, siis tuleb seda hoida, kuigi seda on väga raske teha, eriti kui saladusi
langeb kaela igalt poolt. Poissi oli
veel võimalik vormida selles suunas, mis süsteemile kasulik.
Ka selles loos on pahad pahad,
kuid siiski joonistub siin välja tajutavalt kerge mõistmise liin, kartsid ju Pobeda
onudki oma kohtade pärast, oma elu pärast, sest näiteid kindralitegi kadumisest
oli ette näidata küll ja küll. Kindlustunnet ei omanud keegi. Küll aga
kahetsust.
Pobeda on tõetruu lugu meie
ajaloo lehekülgedelt. Taska loodud ajastukindel olustik ja filmilik süžee
haarab endasse täielikult. Lugedes on tunne nagu oleks ise üks väike
mutrike selles ajas, kus kõik on tänapäevamõistes äärmiselt ebareaalane: keegi
ei tea, kes on kelle vaenlane, kes on koputaja, kes äraandja. Mitte keegi ei
tea, kui väike liigutus võib osutuda nii valeks, et selle põhjal saad kuulda
rongi rataste raginat.
See raamat on kindlasti suurem
kui see loetud 306 lehekülge, mõttetööd jagub kauemaks. Mulle meeldis väga!!!
Labels:
eesti kirjandus
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment