Me oleme kõik täiesti endast väljas

Sain  Karen Joy Fowleri  romaani lugemiseks Varrakult. Raamatut tutvustav lause Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? oli nii intrigeeriv, et lugemisvalik oli sellega otsustatud. Sellelt autorilt ma midagi varem lugenud ei ole, kuigi eesti keelde on tõlgitud ka „Jane Austeni raamatuklubi“.

Tegemist on ühe perekonna looga, kus on isa, ema ja kolm last. Kuna üheks lapseks on šimpansiplika ja isa on pühendunud teadlane, siis perekond on kõike muud kui tavaline. Ei ole ju tavapärane, et pärast oma tütre sündi adopteeritakse ka väike ahviplika. Ahvi- ja inimbeebi koos kasvamine pidi andma uut teaduslikku informatsiooni. Paraku avaldusid ahvil loomuomased instinktid ja tütarde viie aastaseks saades tuli nad lahutada. Samas kooskasvamisest oli tekkinud jäägitu kiindumus ja pealesunnitud lahkumise valu on meeles veel aastaid hiljem. Varsti pärast väikese šimpansi eraldamist, kaob pere elust ka vend.

See raamat on segu suhetest, loom(inim)katsete vajalikkusest ja ka aja tajumisest. Selgub, et olnut ei mäleta aastate möödudes kõik osalised ühte moodi. Lapse mälu selekteerib talletamist väärivaid hetki vaid valikuliselt, või mäletab asju sellisena, millistena ta soovinuks neid näha. Tagant järgi muudavad olnud asjad oma sisu, kusjuures igatsus ja ootus  aitavad sellele muutusele kaasa. Nimetatud teaduslik eksperiment mõjutas kõigi osapoolte tulevikku: ema depressioonis, isa alkoholismi küüsis, vend võitlemas loomkatsete vastu äärmuslike meetoditega ning Rosemaryst oli saanud ahviplika, kelle omandatud käitumine-kombed mõjutasid tema kõiki edasisi suhteid ja käitumisnorme.

Kogu lugu oleks võinud olla lihtne - algus, millest areneks loogilisi teid pidi keskpaik ja lõpp -  tegelikkuses oli see palju keerulisem. Olnud ajale vaadatakse tagasi juba 20ndates Rosemary pilgu läbi. Minevikku avaldatakse nagu saladust - kord räägitakse alguse lõpp ja siis lõpu keskpaik, siis keskpaiga algus ja lõpp, kuid n.ö keskpaiga keskpaik mainitakse hiljem. Samas midagi häirivat selles katkendlikkuses ei ole, pigem hoiab meeled elevil ja põnevust jagub ka peaaegu kuni lõpuni. Raamatu viimasteks peatükkideks on kogu loo olemus juba põhimõtteliselt selgunud, siin räägitakse rohkem teaduse huvides peetavate loomade ja nende õiguste eest seismisest. Suhtumist loomkatsetesse väljendab autor suhteliselt neutraalselt, ta ei anna otseseid hinnanguid, möönab vaid , et keegi ei püüagi väita, et olemas oleksid lihtsad ja ühesed vastused lk 292

Üldiselt oli „Me oleme kõik täiesti endast väljas“ nukra alatooniga raamat, seda eeldab mingil määral ka pealkiri.  Lapsed ja loomad äratavad kuidagi eriliselt kaastunnet. Väike šimpans on nii armas olevus, et tegelikkuses tahaks me teda kõik endale nunnutamiseks. Ja kui siis miski ei lähe päris nii nagu loodetud, siis ongi kurb.  Natuke skeptiline olen ka. Tundub kummaline, et  šimpansi ja lapse koos kasvamisel võttis laps omaks nii palju ahvilikku käitumist, kuigi teda ümbritsesid ju põhiliselt inimesed. Ahviga oli lugu teine, tema elas inimeste keskel ja kontakt teiste omasugustega oli olematu.

Siiski ei ole raamatus kirjeldatud sündmused arenenud tühja koha peale,  lõpus selgitab autor ka tagamaid. Selgub, et kirjutamise tarvis on töödeldud läbi palju materjali, kusjuures raamatu lõpus on päris palju viiteid olemas. Eestlase või Eesti juurtega inimese mainimine väliskirjanduses on alati üllatav, seekord on mainitud Endel Tulvingut, kes on kasutusele võtnud mõiste episoodiline mälu lk 345.

Vaatamata sellele, et minu mõttemaailma jaoks olid mõned seigad kaheldavad, oli lugemisvarana see raamat väga hea!

Iga väljaöeldud sõnaga muutuvad sinu isiklikud teadmised ühisteks teadmisteks, ja kui sa kord sellelt kaljuservalt alla hüppad, ei ole sul enam tagasiteed lk 145

Järeldamine ja eeldamine, suits ja tarretis, kummalegi neist tugevat müüri ei lao. Lk 154

Kirjastus: Varrak

367 lk