Lõhutud nukk
Albert Lihhanovi kirjatükke ma
varem lugenud ei ole, seekord aga sattus riiulist näppu Lõhutud nukk ning 197
lehekülge tundus olevat parajalt pikk nädalavahetuse lugemine.
Lugu algab umbes selliselt, et
жили-были три Марйа, esimene neist oli vanaema, teine ema ja kolmas
tütreke. Veidi muinasjutulik algus keeras aga üsna varsti suuna ja tegelikult
kasvas siit välja üsna õõvastav lugu, mis paraku ei ole siiski ainulaadne.
On 19. sajandi lõpp. Nõukogude
riik on lagunemas ning lagunemas on ka aastakümneid sissetaotud
väärtushinnangud. Autor selgitab kõigepealt Mariade tagamaid, kes on kes ja
keda kuidas kutsuti, millega tegelesid jne. Välja jõuab aga selleni, kuidas
raha ja positsioon muutuvad kõikvõimsaks. Kusjuures nõukogude patriootlik
kasvatus ei ole takistuseks muutmaks oma senist ellusuhtumist.
Ma ei hakkagi siin kirjutama,
millest täpselt on jutt. Raamat on üsna õhuke, kui siinkohal sisu jutustada,
kaob põnevus. Pigem räägin sellest, mille üle raamatu põhjal veel pikemalt
mõtlesin. Loetu lõi üsna selge pildi
sellest, et kui kerge on end lõksu elada: abiellud edukalt, elad ilusat ja
kõike lubavat elu ning kui siis ühel päeval avastad, et fassaadi tagune on
hullem kui mäda, siis tekib küsimus: millised on valikud? Kindlasti neid on,
aga siingi on juures omad „agad“, näiteks ilus elu on sind juba nii lõksu
võtnud, et sellest loobumisehind oleks mõeldamatu. Selles loos püüti leida
lahendusi, kuid ka need lahendused ei pruugi olla alati vettpidavad.
Kogu raamatu esimene pool ongi
sissejuhatus lõpplahendusele. Kusjuures lõpplahendusi pakub autor välja kaks:
üks neist ebameeldiv, teine … Ise ma ei oskagi seisukohta võtta, mis on
sellises olukorras parim lõpp.
Raamat on kirjutatud kerges
jutustavas stiilis ja minu meelest sobib lugemiseks kõigile - noorsoost
vanaemadeni.
Kes soovib autori kohta rohkem
teavet, siis Reet Kudu on teinud kokkuvõtte siin:
Kirjastus: [Tarbeinfo]
197 lk
No comments:
Post a Comment