Suvi nagu see

Ajaviite romaan Annette Hohbergilt. Varraku ajaviite romaanil on see hea omadus, et lugema asudes sa tead, mis laadi lugemisega on tegemist. Neis on kirge, veidi põnevust ja alati õnnelik lõpp.
Nii oli üldjoontes ka selle lugemisega.
Nooruspõlve suveromanss leidis ootamatu jätku pärast paari kümnendit. Naise valedel alustel loodud peresuhted on haprad ja taaskohtumine nooruspõlve suvearmastusega äratavad uinunud tunded. Selgub, et neil on rohkemgi ühist, kui ainult see suvi. Sellest suvest jäi naisele ka tütar. Suhete sasipundar saab raamatu lõppedes lahtiharutatud.
Eks see suhete draama oli küll kohati väga seebikalik ja etteaimatav. Aga ilusa lõpuga lugu, miks ka mitte...


Terminaatori lugu "Nagu esimene kord" võtab minu arvates väga hästi kokku raamatu sisu :)

Palveränduri päevik

Ajakirjanik Paavo Kangur on toonud päevavalgele oma teekonna Santiago de Compostelasse.
Kui palverännak näib tõsine ettevõtmine, siis Paavo rännakud näivad kerged ja pigem hetkeemotsiooni ajel otsustatud, ilma pingeta ettevõtmised. Läks ta ju esimest korda hetkel, kui oli olnud olude sunnil töötu ja ka kodused suhted ei olnud kõige paremad.
Kogu raamat on kirjutatud ladusalt, päevikulaadselt, kirjas eredamad hetked, mis siis parasjagu on veidi rohkem pinget pakkunud kogu selle pika astumise juures. Esindatud on ka need mõtted, mida varasemast elust ei saa lihtsalt lahti lasta, muuhulgas  ka väheke kibestumust töötuse teemal. Ladusalt esitatud mõtted on absoluutselt pingevabad ja tundub, et samapalju  kui mõõdeti kilomeetreid, nii palju kulus ka veini :D
Aga samas on raamat ka küllaltki informatiivne ja kellel peaks olema plaanis sarnane ettevõtmine, siis esmase teabe saab siit väga edukalt. Ka olemasolev pildimaterjal toetab väga hästi sisu.
Lisaks on raamatusse kogutud ka teiste sama tee läbikäinute mõtteid. Rännaku emotsionaalsem pool tuleb välja Aira Tammemäe päevikust.
Eredamaid mõtteid on raamatus mitmeid. Patt on olla püüdlikum ja õndsam kui Jeesus Kristus, rõhutada oma kõrget eetilist puhtust ja käituda ülejäänud inimkonna suhtes kui moe- või eetikapolitseinik lk 95.
Ja ilmselgelt ei anna siiski raamat ka täit selgust ettevõtmisest ja sellest tundest, millest võib sellisel pikal retkel osa saada. Tegelikult peab seda ise omal nahal tundma, kui sa igal hommikul ärkad, lööd oma kümnekilose seljakoti selga ja hakkad astuma. See tunne saab ühel hetkel sinu osaks. Sa ei vihka ega armasta seda, vaid oledki üleni seesama tunne lk 142.

Märkmeid Eestist

Eks alati on põnev teada, mida meist mõeldakse või arvatakse. Ühe nägemuse Eestimaast  ja rahvast on kirja pannud prantslane Richard Millet.

Mõttevälgatusi ja erinevaid seoseid on ta väljatoonud seinast seina. On häid ja vähem häid arvamisi, mis segunevad tema enda sisemaailma päevavalgele toomisega. Näib üllatav, et põgusal siinviibimisel ei piirdunud ta ainult Tallinna külastamisega, vaid jõudis ka näiteks Abrukale ja Abja-Paluojale. 

Ise oleme nii harjunud kõige meid ümbritsevaga, aga need samad kitsaskohad, mis ennastki häirivad on ka kirjanik väljatoonud. Kunagi oli vaat et staatuse sümboliks elada kolhoosikeskuse paneelmaja korteris. Nende väljanägemine ja ümbrus jätavad täna paljudes paikades soovida ja selle on ära märkinud ka Millet. See kõik, mille ta välja toob, ei näi sugugi halvustav, pigem mõrult aus.

Aga positiivsemaid märkmeid on ikka ka, mida ise nii väga ei ole teadvustanudki. Näiteks Eesti topeltvokaalid, eriti naisenimedes, nagu Jaanika, Triin, Tuuli, Kristiina, on kui meelelise õnne, vaat et õnneliku elu tõotus lk 10. Õnnelikud topeltvokaalidega nimede kandjad :)

Millet on teinud juba enne reisi algust ära põhjaliku uurimistöö ja näib, et  teab meie taustast rohkemgi kui keskmine eestlane.
Nagu pealkirigi ütleb, on kirja  pandud mõtted nagu märkmed, mõned mõtted pikemalt, mõned lühemalt ja tema mõttesähvatused mahuvad ära napile 80-le lehele. Samas on kirjutatu ikka ehtsalt prantsaslik ja eestlase mõttemaailmale vägagi teistsugune lähenemine.

Veel kirjutavad:

http://riiulis.blogspot.com/2014/06/markmeid-eestist.html

http://maemaailm.blogspot.com/2014/07/markmeid-eestist-richard-millet.html

Provence´i murtud südamega

 

Provence`i  räägitakse kui lummavalt kaunist puhkuse paigast ning ilmselt pea igaüks oma unelmais sinna minna tahaks. Seega oli  pealkiri ajendiks, miks sai seekord lugemiseks valitud just see raamat.

Lühidalt sisust. Heidi abielu oli  täiuslik.  Elu on täis ootamatusi ja pärast abikaasa surma tuleb üksinda iseenda ja oma lapsega hakkama saada. Seni kestnud ilusat elu on raske mälust kustutada ja nii elab ta paljuski mälestustes. Tema lähedaste arvates on talle vaja elumuutust ja hingevalust aitaks üle saada üks Provence`isse kaotatud suvi. Nagu ikka, üks ootamatus viib teiseni ja Heidi leiab taas armastuse. Nii saab mõttes raamatu pealkirjale lisada teise poole – Provence´ist tagasi kaotatud südamega.

Tegemist on täiesti tavalise lihtsa armastusromaaniga, kus end kurvana ja üksikuna tundev lesk naine leiab oma õnneliku elu uuesti Provence´is.  Tegevused raamatus on aeglased ja rahulikud, nagu ilmselt võiks olla ka puhkus Provence`is. Lisaks Heidi loole rullub  lahti ka üks teine armastuslugu. Või ka kolmas, sest armastus käib kõhu kaudu. Päris palju tegeletakse toidu valmistamisega ning raamatu lõppedes on antud ka mõned hõrgud toiduretseptid Provence´ist, mis väärivad katsetamist. Samas Provence ennast selles raamatus just väga palju ei ole, aga veidi siiski...

 On suvi ja selline sisult ilus lugemine on täiesti paslik suvesse.

Veel kirjutavad:

http://maemaailm.blogspot.com/2013/07/provencei-murtud-sudamega-b-asher.html 

http://marjoooo.blogspot.com/2014/02/provencei-murtud-sudamega.htmlhttp://lugemiselamused.wordpress.com/2012/01/16/bridget-asher-provencei-murtud-sudamega/ 

Kõige kallim

Olen üsna suur Norra kirjanduse austaja, aga Linn Ulmannilt midagi varem lugenud ei olnud. Seetõttu olid ootused küllalt suured. Paraku millegipärast ei edenenud nii väga see lugemine,  võib olla olid just liigsed ootused takistuseks. 

Kriminaalsest algusest kasvas välja pigem ühe perekonna lugu. Pealtnäha traditsiooniline perekond, isa, ema ja kaks last, kuid probleemid ja täiskasvanutega kaasaskäivad saladuste varjud mingis mõttes rikuvad selle traditsioonilisuse. Kavas on ema 75nda sünnipäeva tähistamine ja selle sündmuse valguses mõeldakse sellele, mis olnud, mis meeldib ja mis häirib. Esile tõusid pigem negatiivsed emotsioonid ja kõik pereliikmed käisid n.ö üksteisele närvidele, seda eri rollides olles. Tütrena  ei meeldinud Siril, kuidas ema istub ja astub, naisena ei meeldinud  mehe suutmatus perekonda üleval pidada jne.  Iga pereliige näeb elu oma arusaamade läbi ja seetõttu esineb raamatus mitmeid sisulisi kordusi.  Näiteks räägitakse pea igas  loos kandva pereliikme silme läbi ema (ämma) alkoholilembusest. Tõsine probleem ju, aga see muutub kohati tüütuks. Kuid toimunud oli ka mõrv, aga selles loos jääb peresuhete varju ja otsest lõpplahendust ka ei leia. 

Kirjutamise stiil on ilmselgelt omapärane ja ainulaadne. Ülejala kiirustades ei kirjeldata ühtegi emotsiooni. On hetked olevikust ja mälukatked minevikust, mille lugemiseks vajad ka ise sobivat häälestatust.

Mõtlemise kohaks on peresuhted: konflikt eri põlvkondade vahel, üksteisest möödarääkimised ja oskamatus suhelda.

Lugesid ja sellest kirjutavad ka:

http://soodomakomorra.blogspot.com/2014/05/koigest-sellest-paekivimajast.html 

http://maemaailm.blogspot.com/2014/02/koige-kallim-linn-ullmann.html 

Euroopa tsiklisadulast. Isepäise reisiselli teejuht

 

Nüüd, kui suvi võtab täistuure, on aeg reisisellidel kotid pakkida ja rännakule asuda. Toreda raamatu Euroopa riikide reisimarsruutidega on kokku pannud Sverre Lasn. Raamatus on riigid tähestiku järjekorras – otsi täht ja vali riik. Iga riigi kohta on väljatoodud olulisemad faktid, legendid jms  ja mis peamine,  pakutud on soovituslikud marsruudid. Abiks reisisihi valimisel on ka pisuke pildimaterjal. Aga nagu ikka, igal heal on ka mõned halvad küljed. Minu jaoks oli seda geograafilise kaardi puudumine, s.t oma reisimarsruudi valikul tahaks näha seda ka kaardil, kuid selle raamatu puhul peab kaardi eraldi juurde hankima. Seda miinust oleks aidanud veidi leevendada piirkondade täpsem kirjeldus, näiteks kas tegemist on riigi põhja- või lõunasuunaga. Osalt on see olemas, aga mitte iga tutvustuse juures.

Kindel võib olla, et seda raamatut lugedes-sirvides hakkab mõte, kuhu minna, väga hästi tööle. Minul juba hakkas :D

P.s on selles raamatus ka vaatamist ja tutvumist juba käinud ja näinud reisisellidele – äratundmisrõõmu jagub kindlasti. 

Hüljatu

 

Sadie Jones´i esikromaani tegevus toimub 1950ndte Inglismaal, kus väikekodanlik keskklass elas oma mingis mõttes kitsarinnalist elu: olulised olid prestiiž, ühiskonnas paikapandud kindlad normid ja erisused kuulusid tabu alla. Sagedased oli perekondlikud suurejoonelised pidustused ja pühapäeval käidi kirikus, kas siis ennast näitamas või kuulus see ka klassiteadvuse juurde. Mehed olid ilmselt leivalauale toojad ja naised koduperenaised, kes oma igavuse mõnikord alkoholiklaasi uputasid. Miks igavuse? Nimelt ei peetud heaks tooniks, kui peres ei ole majapidajannat ja lapsehoidjat. Peredes valitseva ilusa fassaadi taga elasid vägivald, ükskõiksus, egoistlikkus aga ka lihtsalt n.ö silma kinni pigistamine ja oma vigade mitte tunnistamine.

Raamatu peategelane on poiss nimega Lewis. Ta läks katki päevast, mil ta nägi pealt emaga toimunud tragöödiat ning keegi ei osanud või ei tahtnudki teda aidata. Oma hingevalu trööstimiseks otsis ta lohutust elupõletamisest. Ainuke kes teda mõistab on isa peresõbra tütar Kit. 

Raamat on kirjutatud väga kaasahaaravalt, ilma erilisi emotsioone väljatoomata, kuid siiski nagu filmina jookseb peas selgelt loo süžee ja käest seda enne panna ei saanudki, kui loetud kõik 379 lehekülge. Tegevus toimub episooditi, algab 1945. aastaga ja jõuab välja 1957. aastani. Kui mõnikord on nii, et raamatu lugemisel juba poole pealt piilud ka lõppu, siis selle raamatu puhul on see täiesti kasutu,  vahepealset lugemata ei anna lõpu lugemine midagi.

Sügavama mõttena tõusis minu arvates raamatus esile lapse ärakuulamise küsimus - ei saa lugeda ainult süüdistavaid ja õpetavaid sõnu peale ja siis ta oma tuppa saata. Paraku nii kuulati selles raamatus Lewist ja kuristik isa ja poja vahel aina kasvas. Vaatamata tõsisele temaatikale oli see siiski ka helge raamat – vaadatakse ju raamatu lõpus ikka edasi ainult tulevikku.