Kaotsis killud

Vanemaid raamatuid tuleb ka veidi tuulutada ja anda neile võimalus taas loetud saada.  Seekord sattus ette Joy Fieldingi „Kaotsis killud“, mis on väljaantud 97. aastal. Joy Fielding on näitleja ja üsna produktiivne kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud veel tema „Südameseiskaja“.

Kate Sinclair on ametilt perenõustaja, kuid nagu see kingsepa lugu, on ka tema peres probleeme, millega on tal keeruline toime tulla. Nimelt on abielu ammu rutiinseks muutunud, eakal emal on tõsised mäluprobleemid, õde tahab abielluda sarimõrvariga ning teismelise tütre käitumine aitab ka juuste halliksminemisele kaasa. Lisaks on ta alati arvanud, et vananeda tuleb graatsiliselt, kuid kui need kardetud kuumahood, kortsud ja muud eaga kaasnevad nähud ilmnevad, ei osutu needki nii väga kergeltvõetavaks. Nii et, kui nähtavale ilmub noorusesümpaatia Robert, siis tundub ainuke õige mõte olla taas ihaldatud.

Siiski ei ole see ainult ühe keskeakünnise ületanud naise eneseotsingu lugu, sest loo arenedes muutub see üha kriminaalsemaks. Tempo on kasvav ja raamatu lõpupoole üsna närvesöövalt põnev. Ka sellel nn armastuslool ei ole lastud väga mesiseks muutuda. Huvitavaim osa on kindlasti usutavad ja hästi esiletulevad karakterid. Sest nii on, et ka lähedased võivad mõnikord käituda täiesti mõistetamatult.  Kuid iga tegelase käitumise taga on mingi kindel põhjus ja ajend. Seega pakub lõpplahendus selgitusi lisaks Kate enesemõistmisele ka tema laste ja õe käitumistele, ja suurem osa kaotsis kilde saavad kokku korjatud. Kuigi mõni kild neist on jäävalt kadunud.

Lihtsakoeline, kuid samas eluline lugu, sest tahame või mitte, on need jubedad sarimõrvarid olemas ja ka need naised on olemas, kes kõnnivad nagu nugade peal ja soovivad maailma tähelepanu oma avaldusega, et nad on sellesse maniakki armunud. Raamatus on palju dialoogi, vahest ehk liigagi üksikasjalikult on mingeid seiku dialoogi pandud. Aga lugemine edenes jõudsalt ja kindlasti on siin Kate eakaaslastel mingitki äratundmist. Kujutan ette, et ega selline lugu ilmselt pikas perspektiivis meelde ei jää, kuid ajaviiteks on väga hea. 

Kirjastus: Travon

333 lk

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Olen palju kiidusõnu kuulnud Frederik Backmani romaani „Mees nimega Ove“ suunal, kuid millegipärast ei ole raamat minu lugemislauale jõudnud. Kui taaskord oli võimalus valida Varrakult lugemist, siis otseloomulikult jäi pilk peale Backmani veidra pealkirjaga raamatule „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“. Mida üldse võiks oodata sellise pealkirjaga raamatult?! Minu lootused olid autori populaarsusel, mis muidugi ka seekord alt ei vedanud.

Kui jutustada, millest see raamat kõneleb, võib isegi kergelt hätta jääda, sest konkreetset ja ühte kindlat lugu siit ei hargne, vaid see on paljude lugude meeldiv kompott. Siiski on raamatul nimitegelane Elsa, kes on peaaegu kaheksa aastane terane ja isemoodi tüdruk, ja muidugi tema vanaema, kellel vanust seitsekümmendseitse. Koos moodustavad nad ühe ütlemata armsalt lustaka, üleannetu paari. Sest ka vanaema ei ole tavaline. Ei ole ju harjumuspärane vanaema, kes ropendab nagu voorimees, teeb hulle tempe ja käitub pealtnäha täiesti vastutustundetult. Vanaema on Elsa üks ja ainus kindel sõber, neil on oma salajane muinasjutumaailm, mille keelt mõistavad vaid nemad kaks ning mis on nagu pelgupaik halbade tunnete eest pärismaailmas. Muidugi ei saa nii üleannetu vanaema surra enne, kui ta ei ole korraldanud armsale lapselapsele seikluse. Nimelt peab Elsa kohale viima vanaema vabanduskirjad naabritele, kes on samuti pealtnäha ühed iseäralikud tegelased.

Nii et see raamat jutustab tegelikult tavalistest eludest, millest iga üks on kordumatult eriline. Ning ka probleemid on tavalised: surm, vanemate lahutus, kasvamine kasuvanemaga, uue pereliikme sünd, hakkama saamine naabritega ( küllap on igas trepikojas olemas naaber, kes teab kõige paremini, kuidas asjad peavad toimima, sest me ei ole ju mingid barbarid) on elu osa.  Kuid see kõik on armsalt ülevõlli keeratud. Seega ühel hetkel oled kurb, sest ainsa sõbra surm on lohutamatult kurveim asi maailmas, kuid teisel hetkel naerad südamest, sest on ju konkreetsete ühiskonna moraalinormide eiramine pigem naljaks.

Tegelikult võiks seda raamatut nimetada ka trepikojaromaaniks, sest vanaema kirjad on adresseeritud ühe trepikoja isemoodi inimestele ning ühtlasi lahatakse trepikoja elanike elude saatuseid. See, mis teeb pealtnäha iseäralikud iseäralikuks, ei olegi teps mitte iseenesest mõistetav, sest loodusõnnetused, sõda, haigused ei ole vaba valik, vaid on pigem ettemääratus, ning lõpuks selgub, et pealtnäha iseäralikud inimesed ei ole üldsegi mitte nii iseäralikud. Mõnikord on vaja teada tausta selleks, et mõista!

Mingis mõttes kvalifitseeruks raamat ka lasteraamatu alla, sest siin on tavamaailm segunenud väljamõeldud maailmaga ning ka probleemidele on vaadatud lapsetasandilt, väga terase ja taipliku peaaegu kaheksese tasandilt. Nii et tegelikult oleks väga tore, kui mõni väga terane ja taiplik lapski selle läbi loeks. Oleks kindlasti inspireeriv talle. Kummaline on see, et ise ma tavaliselt väldin muinas- ja pärismaailmaseguseid raamatuid, kuid selles raamatus on see muinasjutuline fantaasia kuidagi väga mulle kohandatud, ning mõjus pigem kaitsekilbina välisest maailmast tuleva eest.

Alati mõjuvad väga innustavalt ja armsalt raamatud raamatute sees. Seda enam, et Elsa terasuse, fantaseerimisoskuse ja osavõtlikkuse võib kindlasti panna lugemuse arvele. Pärinesid ju Elsa teadmised suuresti „Vennad Lõvisüdamed“, „Harry Potteri“ ja Vikipeedia lugemisest.  …kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et sa pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada lk 202

Nagu ütleb ka raamatu annotatsioon, on tegemist tavalise romaaniga isemoodi inimestest või siis ehk ka vastupidi. Ja nii see kõik tegelikult kõlaski, kord üsna tavaline ja siis totaalselt ebatavaline. Kord täiesti realistlik ning samas väga muinasjutuline. Kord pisarateni liigutav ning samas pisarateni naerutav. Helge ja valus ühteaegu. Jabur ja elujaatav. Kohe kindlasti kannab vanaema siin kõikide laste unelmate vanaema tiitlit, sest kellele ikka meeldiks tavaline, kui kord oled lugenud ebatavalisest. Ja kes vastu vaidleb, on tõesti loll nagu lauajalg lk 348 😂

Üle ega ümber ei saa ka autori tänusõnadest: 

Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.

Kõik minu lapsepõlve raamatukoguhoidjad. Kes nägid kõrgust kartvat poissi ja laenasid talle tiivad. lk 348

On ju armas 💗

Vanaema privileeg on see, et ta ei pea kunagi näitama oma lapselapsele, mis inimene ta enne vanaemaks saamist oli lk 106-107

Kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis peas sellest enne viimase vaatuse lõppu pauk tulema lk 304

Kirjastus: Varrak

348 lk 

Zuleihha avab silmad

„Zuleihha avab silmad“ on tatarlanna Guzel Jahhina debüütromaan ning raamatu prototüüp on autori vanaema. Ei oskagi seletada miks, kuid mulle imponeeris väga pealkirjas olev nimi Zuleihha , mis aitas langetada lugemisotsust.

Raamatu sündmustik viib esilagu 30ndate Tatarimaale. Alandlik Zuleihha elab jõhkra mehe ja kurja ämmaga väikese külakeses. Võiks öelda, et elatakse jumalakartlikult ja kollektiviseerimise hirmus, kuid mehe ja ämma käitumise kirjeldused just jumalakartlikult ei mõju, pigem elab alandlikku elu vaid Zuleihha. Kulaku kui klassi likvideerimise käigus saab mees surma ja Zuleihha küüditatakse koos tuhandete teistega Siberisse. Angara jõeäärde satub kirev seltskond: talupojad, intelligents, moslemid, ateistid, kriminaalkurjategijad ehk teisisõnu kõik need, kes olid või näisid olevat klassivaenulik element. Seda kampa valvama jäetakse komandat Ignatov, varustuseks vaid kott soola ja padrunid, mõned käsisaed ja õnged. See on ühe Siberi külaksese tekkeloo algus, kus sisuliselt mitte millestki, vaid tahtejõu toel, sündis taigasse elu. Sellest elust sündis küla, kolhoos.  

Siiski ei ole see ainult selle küla rajamise lugu. See on kõikemuutva julma ajastu lugu, kuhu mahub ka kübeke hellust, hoolimist ja armastust. Ning taas kord inimeste kohanemisvõime lugu, kuidas tingimustes, kus mitte mingeid tingimusi praktiliselt ei ole, leiavad tugevamad selle, mis neid elus hoiab. Kes leiab kunstiga tegelemise, kes teiste aitamise, kes lipitsemise valitsevate organite ees, igal oma pidepunkt, millele toetuda. Ning tegelikult on ka olukorraga leppimise lugu, sest on vaid kaks varianti, kas nutta taga oma eelmist elu või kohaneda selle praegusega. Ja võib isegi nii minna, et see praegune kaalub üles eelmise. Nii taipab Zuleihha , et kummalisel kombel on isegi hea, et saatus oli ta siia paisanud lk 342. Ja võib olla on see ka lunastuse lugu, ning kõikehõlmava emaarmastuse lugu. Sellest raamatust saab kindlasti väga hea filmi.

Mulle meeldis, et tegevustik lendas üle aastate ja iga peatükk algas uue lootusega. Ja et selle ebainimlikkuse keskele mahtus ka killuke arglikku armastust. Et see, kes oli pealtnäha pahaks mõeldud, ei olnud seda üdini mitte, ning see keda näidati vagura ja alandlikuna, osutus hoopis tugevamaks ja sitkemaks. Kõik ei olegi alati nii, nagu esialgu paistab.

Raamat on väga kaasahaarav ja nii mitmetahuline, et sellest jätkuks jutuainet mitme kandi pealt kauemaks.  Mul oli vaja minna ühele üritusele ja enne minekut lugesin seda  raamatut ning tabasin end mõttelt, et miks ma andsin lubaduse minna, pigem loeksin hea meelega edasi.

Mõtted pole jõgi, tammi ette ei pane, las nad siis voolavad lk 343

Kirjastus: Tänapäev

435 lk