Aadlipesa

 

Ivan Turgenev ,,Aadlipesa,,

Vene keelest tõlkinud Virve Grimm

Kirjastus: Eesti Raamat, 1983

271 lk

 

19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna servapealses uulitsas  ilusas uhkes majas elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke, veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis. Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Aga  ega sellestki armusuhtest midagi head tulemas ei ole.

Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi, kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.

Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad kleidid ja härrade kaftanid.😉

 

Millekõige puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232

Kolm

 

Valerie Perrin ,,Kolm,,

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev, 2025

635 lk

Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos, ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on siiski jäänud.

Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama – kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.

Kolme noore kujunemist, nende omavahelist toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui raamatu lugemine.

... aga armastusel ja ilul pole omavahel mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246

Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629

 

Vaata, kuidas vili kasvab

 

Jakob Hero „Vaata, kuidas vili kasvab“

Taani keelest tõlkinud Eva Hammer

Kirjastus: Tänapäev, 2024

268 lk

Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale, teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets pakub lohutust.

Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud, sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised). 

Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.

P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi fakt lisab raamatule toredust juurde.

Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju lk 86

Roosihullu päevaraamat

 

Mudlum „Roosihullu päevaraamat“

Kirjastus: Strata, 2024

240 lk

Kirglikul aiapidajal on mida jutustada – aed annab teemat igat pidi, alates külvist, lõpetades saagiga ning sinna vahele pidevat võitlust ilma, pahalaste, putukate ja taimehaigustega. Aga kui kord sõrm on antud, siis igal kevadel alustad hooga ning sügiseks on tülpimus käes, kuid kevadel alustad taas, sest see sügisene tülpimus on talvega ununenud ning uued mõtted tahavad teoks saada. Kõigest sellest ja paljust muust, mis pähe tuleb Mudlum kirjutabki ja teeb seda minu arvates suure lusti ja naudinguga. Kuigi et jaa, vahepeal on ka päeviku osa, kus ta kenasti oma päevaplaane kajastab ning nende põhjal näib, et see kirjutamine oli aeg-ajalt ikka sundus ka. Igatahes oli selle raamatu kirjutamise suvigi sama vihmane nagu tänavune ning peale selle on selles päevaraamatus väga palju äratundimisrõõmu. Just rõõmu, ikka on hea teada, et sa üksinda ei tunne raskusi ka armastatud tööd tehes, et sa üksinda ei lähe hulluks uusi taimi aiandist koju tirides, et sa üksinda ei proovi tänaseid töid homse varna visata. 😀

Oli vahva lugemine aiatööde vahele!

P.S Illustratsioonid on ka väga vahvad, Mudlum ise joonistas 😊

Milleks seda aeda tänapäeval tehakse? Aias olemiseks? Et saaki saada? Et naabril oleks kena vaadata? Et oma eiteamida maandada? Lk 144

Ei aita inimese hädade vastu see, kui ta mööda maailma ringi traavib ja elamusi otsib. Rahu tuleb iseenda sees üles leida, kasvõi läbi nutu ja hammastekiristamise, kivide tassimise ja kraavi kaevamise. Lk 162

Wayward

 

Emila Hart „Weyward“

Inglise keelest tõlkis Liisi Lees-Leesmaa

Kirjastus: Varrak, 2025

335 lk

Üks tare, kolm naist, kolm ajastut Inglismaal.

Altha on kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust mõjutada. On 17. sajand. 

Violet elab suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.

Kate põgeneb oma vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.

Pikema ajalooga suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud  kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist, kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest.  Võib olla oli feministlikku suunda liiga palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.

„Wayward“ oli ühehingetõmbe lugemine,  kus müstika ja salapära kutsusid kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti.  Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.

P.S. Raamatu kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.  

Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173

Apelsinid pole ainsad viljad

 

Jeanette Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“

Tõlkis Kätlin Kaldmaa

Kirjastus: Hunt, 2024

240 lk

Jeanette on lapsendatud perre, kus valitseb range evangeelne religioon. Kasuemale on tema usk püha ning pereliikmed peavad järgima usuga kaasnevaid käitumisnorme, riitusi. Tüdrukut valmistatakse ette misjonäri eluks, kuid vanuse edenedes saab tüdrukule selgeks, et tema tõmme on samasooliste vastu ning see tunne välistab misjonäriks olemise. Konflikt ema ja usukogukonnaga on seega paratamatu. Ja samas tekib ka küsimus, kas ka kõik need usujärgijad ongi nii moraalsed nagu seda ususeadused ette kirjutavad.

Taas oli väga omamoodi lugemine just temaatika, loo ülesehituse ning ka kogu selle mõttearenduse pärast.  Iga peatükk kannab piibliraamatu nime, kuid see on Jeanette elu. Nii et siin on palju allteksti ning ka müütilisust, mis seguneb reaalsusega. Tekst ja mõttearendused on väga nauditavad lugeda. Ilmselt mõjutab seda ladusust ja ehedust ka asjaolu, et lugu on autobiograafilise olemusega, mis tuleb sügavalt inimese sisemusest. Mõtteainet pakub see lugu palju nii usu kui ka armastuse poole pealt. Äärmused on alati ülevõlli ning kui sellesse tiritakse kogu perekond, siis kõlab see pigem terrorina. Maailm on natuke avaram, kui see, mida kodus õpetati.  Igatahes selle teksti ilu pärast võib raamatu võtta lahti ka suvaliselt lehelt ja ka siis on tore lugeda.

Suurepärane lugemiselamus!

Miks on nii, et inimestele ei meeldi see, mis nad on, aga neile meeldib see, mida neile öeldakse, et nad olla võiksid?

Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees

 

Francoise Sagan „Kurbus kummaline tunne“

                           „Killuke päikest jahedas vees“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Seitam

Kirjastus: Varrak, 1995

215 lk

„Kurbus kummaline tunne“: 17 aastane Cecile ja tema elumehest isa elavad lõbusat elu. Nende huumorisoon ja muretu meel klapivad hästi. Isa on naiste lemmik. Kas on see isa soov pakkuda tütrele ontlikumat elu või siis on tal tahe endal muutuda, kuid intelligentne Anne´i tundub olevat parim partii mehele, seda enam, et ka Anne´i näib armastavat meest. Siiski ei sobi tüdrukule Anne´i kasvatusmeetodid ning ainuke võimalus on suhet takistada omal moel. Kuid kas kellegi õnnetus saab muuta õnnelikuks?

Jaa, see kurbus on kummaline tunne. Ühel hetkel on soov ja teisel hetkel võid seda soovi kibedasti kahetseda. Kurbus võib väljakasvada kättemaksust, soovist koht kätte näidata ja lõppeks ju rõõmu ei ole.Inimmõtlemine pole alati üheselt mõistetav. Igatahes ajastu- ja seisusetruu novellilik lugu, mis ilmus 1954. aastal, mil autor oli vaid 17-aastane.

Kui ei olda kohustatud teiste puudusi kõrvaldama hakata, on nendega lihtne harjuda lk 61

 

„Killuke päiksest jahedas vees“ viib aastasse 1967. Gilles on depressioonis, elujõudu ei ole ning seda ei paku talle ka tema kallim Eloise. Mees sõidab Pariisit ära õe perele külla. Seal kohtab ta Nathaliet, kes toimib mehele ravimi eest. Abielus naine armub Gillesi ning tundub, et üksteisele ollakse see päästev õlekõrs.

Lootuse kiiluvees võib ju sõita, aga kui tunne on vaid petlik illusioon ning lahendust ei otsita õigest paigast, läheb nii nagu läheb. Igatahes on siingi suured ja üllad tunded mängus, samuti pettused ja valed ning kogu see nõrkuste plejaad, mis inimeses peidus on, kui ta selle valla laseb.

Mulle Sagani stiil väga sobib, sest selles on prantslaslikku suursugusust ja kerget minnalaskmist ning ka sügavaid sisevaatlusi. Ladus ja tõmbav. Lugude lõppudega ta just lahke ei ole, aga seekord sedamoodi.

Sünnipäev

 

Sofie Sarenbrant; Carina Bergfeldt „Sünnipäev“

Rootsi keelest tõlkis Allar Sooneste

Kirjastus: Pegasus, 2024

366 lk

On Samueli sünnipäeva hommik, poissi lähevad üles laulma ema, isa ja kasuema. Poiss on aga kadunud nagu tina tuhka. Üsna pea selgu, et peitusmäng see pole ning politsei hakkab oma tööd tegema. Kahtlusalused on kõik, ka lähedased. nii räägivad kordamööda kõik tegelased, kellest ei ole ilma saladusteta keegi ja kahtlus veereb nagu pall ühe tegelase juurest teise.

„Sünnipäev“ on põnevik ja kannab seda nimetust auga välja. Põnev oli kogu aeg ja tegevust toimub 24 tunni vältel. Kui esialgu tundus, et mida seal nii pikalt heietada on, siis ega heietamiseks ei läinudki ning vinti keerati koguaeg juurde. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et poisiga midagi fataalset on juhtunud. Mingeid õuduse piire, mida keeruline on taluda, ei ületatud.

Selle põneviku temaatika oli pisut laiem, kui ainult ühe haige inimese kinnisideed. Siin olid teemaks peresuhted ning ka sotsiaalmeedia mõjud. Kas ikka on turvaline oma kapisisu, unistuste ja elu üksikasjade jagamine või ka iseenda pidev pildil olemine? Sotsiaalmeedia võib süvendada pisut nihkes inimese kinnisideed ja mitte heas suunas. 

Sellega algab taas üks põnevussari - käesolev oli esimene osa. Mulle tundus see lugu üsna lõpetatud, väljaarvatud uue elukaaslase saladus. Eks siis näis.

Igal juhul mõnus puhkuselugemine!

Laul raamatust:

Öö häärber

 

Jo Nesbø „Öö häärber“

Norra keelest tõlkinud Marianne Tarkusep

Kirjastus: Varrak, 2025

190 lk

Neljateistaastasele Richardile meeldib rumalusi välja mõelda. Ühel õhtul õhutab ta Tomi tegema telefoniautomaadist tüngakõnet süngesse majja, Öö häärberisse. Selle tagajärjel imeb telefonitoru Tomi endasse ja poissi enam ei ole. Richardi seletust asja kohta ei usu keegi. Kaob veel üks sõber ja Richard satub üha suurema surve alla kahtlusalusena. Vaid Karen usub teda.

Olen enda lugemislaualt välistanud kõik üleloomulikud jõud, seega raamatut lugema hakates tundus küll, et mis jama see nüüd on😏aga olin juba sõrme andnud, seega pooleli ka jätta ei saanud. Kusagil poole raamatu peal tuli pööre, mis viis loo juba teise suunda. Algas klassikokkutuleku hetk. Aga muidu oli see lugu küll pisut absurdne, natuke humoorikas, õudne, üleloomulik ja ikkagi kriminaalne ka.  Lugedes tiirles peas ka mõte, et mis nüüd järgmiseks ja kas saab see lugu veel segasemaks minna? Samas on alati ühe kurbloo taga kellegi kurb saatus, seega on need eelnevalt nimetatud tundmused loo osad, ja kõigeks on põhjus.

Aga vahel on valedes, mida öeldakse liiga valjusti ja liiga tihti, ka veidike tõde lk 19

Sündmus. Noormees

 Annie Ernaux "Sündmus. Noormees"

Prantsuse keelest tõlkis Ulla Kihva

Kirjastus: Tänapäev, 2025

100 lk

Tudengineiu on soovimatult rase. On kuuekümnendad Prantsusmaal ning abort on ebaseaduslik. Siiski kusagil nurgataga seda ju tehakse, kuid kuidas leida kontakte?

Raamatu teises loos naine juba veidi üle viiekümne, kui temasse armub noor mees. Kõrvaltvaatajatele näib paar pentsik, kuid kas ka neile endile?

Autobiograafiline lugu, napp ja paljuütlev ühteaegu. Noor naine oma kehaga, millega on sündinud midagi soovimatut, on üksi oma ahastuses. Igal juhul mõtlemapanev oma aususes riskeerida tervisega, seadusega. Raamat on vaid napilt sada lehekülge, aga raamatu kaane sulgemine teeb veidi rahutuks ja mõtted keerlevad edasi naiseks olemise valude ja ühiskonna moraalinormide juures.

Raamat naiselt pigem naistele. Igal juhul soovitan!

Muusika raamatust:

Lõikejoon

Carolina Pihelgas „Lõikejoon“

Kirjastus: Lünk, 2025

112 lk

Liine kolib suveks maale Tsõriksoole, oma vanavanemate koju, et mõtteid koguda ja edasise suhtes selgusele jõuda. Tühjana seisva maja ümbruses surub loodus end üha rohkem peale, sellega tegelemine on naisele teraapia eest. Samas ei mõista tema lähedased selle talu fenomeni, nagu ka naabruses asuv polügoon, mis tuletab end laskudega pidevalt meelde. 

Õhuke ja paljuütlev raamat. Iga lause on pärl ja neist paljusid lugesin mitu korda. Alati ei ole vaja kirjutada paksu romaani, mõnikord teeb teksiilu ja sügavus raamatu suureks. Nii et „Lõikejoon“ oli minu jaoks lugemiselamus. Selles on seletamatu igatsuse maik man. On ju sageli nii, et tahaks peita end selle maailma halvema poole eest, aga samavõrd nagu ootaks, et sind leitaks. Selline tunne jäi minusse Liine lugu lugedes. Kõik need tema sisemised heitlused, lapsepõlve taak, suhted ja tähelepanekud olid ustutavad, tõetruud ning ka äratuntavad. Nagu ka see kirjeldatud olukord laskepolügooni naabruses elavatele inimestele.

Igal juhul soovitan! 

Need üksindused, millega olen terve elu koos elanud, erinevad praegusest nii mitmel moel – minu üksindus nüüd on natukene kergem, selle on igatsust ühenduse järele, aga pole püüdu olla meele järele... lk 34

Kujutluse hävimine on enamasti hirmsaim osa lahkuminekust lk 40

Viimane kunstiteos

 

Sofia Lundberg „Viimane hingetõmme“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

417 lk

Hanna on maailmakuulus kunstnik, kelle lapsepõlv möödus kasuperes. Tüdruk oli jäänud oma vanaisa kasvatada juba päris beebina. Vanaisad aga ei kesta igavesti ning laps sattus naabriperre, kuhu oli asunud elama lastetu, kuid lapsi sooviv abielupaar. Hannast sai alguse Ingridi kasuemaks olemiste jada.  Kui nüüd kunstnik Hanna viib uue kunsti muuseumisse näitusele ühe vana kummuti, on see pettumus vaatajatele. Samas on see kummut oma detailidega nagu naise elusaatuse sümbol.

Lihtne lugemine tõsistel teemadel. Lahatakse ju ikkagi laste hülgamise, probleemsete vanemate elusid ning neid tagajärgi, millega peavad need hüljatud tegelema. Igaüks ei tule selle valu ja leinaga, mil  ema sind võtab ja taas jätab, toime. Minu arvates on see ka keerulises olukorras toimetulemist õpetav lugu, ning kuidas läbi raskuste ikka minnakse oma sihtide poole. Nii kasuema kui ka laste vaatenurgast. Muidugi on see paremini toimetulek tugevamatele natuuridele. Ka nõrgemad on loosse haaratud, seega nagu päris elu. Lugu kätkeb ka saladust, mis tuleb ilmsiks raamatu lõpus. Nii et põnevust jagub.

Igal juhul soovitan! Lihtne suvine lugemine 😊

Mõnikord langeb ta maale.

Öötaevas

Kärgatuse

või tasase silitusena,

mis uputab kõik aeglaselt pimedusse.

Varjab väikestel vaatevälja.

Neil, kes juba teelt eksivad.

Põletab hinge kriimud,

kui nad vaevaliselt ülespoole ronivad.

Need väikesed.

Kerge on pimedas kukkuda.

Komistades häbist läbi minna.

Siruta mõnikord käsi,

sa ju saad?

Valgusta nende teed südame jõuga.

Nii, et nad jälle tõusta suudaksid.

Need väikesed.

Malnata nõiaplika

 

Beatrice Salvioni „Malnata nõiaplika“

Itaalia keelest tõlkis: Kaidi Saavan

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

283 lk

Maddalena, hüüdnimega Malnata, on kaheteistaastane metsiku olekuga tüdruk. Temal nagu lasuks nõiduslik mõjuvõim, sest kõik sajatatu näib tõeks saavat. Francesca, igati korralikust perest pärit tüdruk, ihkab väga Malnataga sõber olla. Ta on valmis pea kõigeks, et nõiaplika sõprust pälvida. Eesmärk kannab vilja ja tüdrukud seisavad üksteise eest nii heas kui halvas ning võitlevad tulihingeliselt ebaõigluse vastu.  Samas on 1936. aasta, mil Itaaliaski fašism tõstab pead. Inimesed on segaduses, ei olda kindlad, millise partei poole hoida. Mehi saadetakse rindele, noored elavad oma emotsioone erinevalt välja.

Taas kord olin lugemise lummuses, sest raamat lihtsalt oli lugemise nauding.  Lugu on hoogne ja itaallaslikku temperamenti kandev.  Romaan peegeldab 30ndate elu Itaalias nii poliitilises kui ka sotsiaalses mõttes. Loo esirinnas on tüdrukud ja naised, kes seisavad silmitsi rõhumise ja ebaõiglusega. Ning muidugi on teemaks seisuste vahe: vaesus vs ühiskondlik positsioon, millel püsimiseks ei valita vahendeid.  Mingi sarnasus oli siin just olustiku kirjelduses ja nende tüdrukute sõjakas olekus  Elena Ferrante Napoli-sarjaga. 

 

Väga haarav lugemine oli!

Kuidas keeta muna

 

Mari-Liis Ilover „Kuidas keeta muna“

Kirjastus: Varrak, 2025

200 lk

Muna keetmine ei tohiks olla mingi kunst, aga küllap on sellel lihtsalgi toimingul omad nipid, mis teevad protsessi tulemuslikumaks. Igatahes ei ole pealkiri „Kuidas keeta muna“ ainult üheselt mõeldud, siin on ideid, lihtsaid teadmisi, häid retsepte tegelikult kõigile, mis sellest, et raamat on mõeldud rohkem n.ö elluastujale. On ju siin ka õpetusi, millist kastrulit-panni valida, millisel kuumusel küpsetada jne. ja kuidas teha seda soodsamalt, rahakotti liigselt koormamata. Mulle tundub, et need nipid ja teadmised kuluvad ka kogenud perenaistele ära. Vast eriti meile, nõuka-aegsetele, kes me sousti-kartuliga üles kasvasime ning toidu tegemisele nii väga loovalt läheneda ei oska.😊 Selles raamatus on lihtsad retseptid, tegelikult ka üsna lihtsad koostisosad ning nende valmistamine ei olegi väga ajamahukas. Igatahes, kui on ideede nappus, mida süüa teha, siis siit raamatust neid ideid leiab.

P.s näeb raamat väga ilus välja. Ja kui süüa teha ei tahagi, siis on selle raamatu lehitsemine tore ajaviide lihtsalt silmadega söömiseks.👀

Suurepärane abielu

 

Frances Mayes „Suurepärane abielu“

Inglise keelest tõlkis: Anne Kahk

Kirjastus: Varrak, 2025

340 lk

Dara pereliini naistel on olnud eeskujulikud abielud – nii vanemate kui ka vanavanemate suhted on kantud harmooniast ja mõistmisest. Dara vanaema Charlotte, kes on elukutselt psühholoog, on isegi kirjutanud abieluteemalisi raamatuid. Ka Dara näib astuvat samale rajale: tema kihlatu Austin on tark, nägus ja intelligentne – igati vääriline kaaslane. Ometi tuleb ilmsiks asjaolu, mis paneb Dara langetama ootamatu otsuse: pulmad jäävad ära.

„Suurepärane abielu“ on rahulik ja mõtlikult kulgev romaan, millel algusest saati näib õnnelik lõpp olevat käega katsutav. Kuigi loos leidub ka kurbust, puuduvad selles viha, vägivald ja vaen. Frances Mayes’ile omaselt on tekst täis olustikukirjeldusi – maastikud, tänavad, toidud ja argipäevased detailid loovad tasakaaluka ja mõtiskleva meeleolu.

Romaanis on palju kohalolu ja sisekaemust: tegelased analüüsivad oma olukorda, elukäiku ja võimalikke valikuid. Tsiteeritakse tuntud kirjanikke, eriti Yeatsi – see on loogiline, arvestades, et suurem osa tegelastest on kirjandusega seotud.

Kui võtta see lugu kui eluõpetus, siis selle keskne sõnum on andestamise oskus. Ka andestamine on valik – kui on tahe, on ka tee selleni.

„Suurepärane abielu“ on ilus, soe ja südamlik armastuslugu – just selline, mis sobib suurepäraselt rahulikuks suviseks lugemiseks.

Inimesed, kes suudavad nutta, on endaga sina peal lk 31

 

Täiskasvanud inimesed

 

Marie Aubert  „Täiskasvanud inimesed“

Norra keelest tõlkis Sigrid Tooming

Kirjastus Tänapäev, 2023

152 lk

Neljakümnene Ida teeb ettevalmistusi munarakkude külmutamiseks, võib ju olla, et tuleb veel see õige mees, kellega tahaks lapsi saada. Naine sõidab perekonna suvilasse, kus plaanis tähistada ema 65. sünnipäeva. Kohale tulevad õde oma mehe ja mehe tütrega ning ema ja tema uus elukaaslane. Ja kui siis selgub, et noorem õde Marthe on ka lapseootuses esimene, läheb Idal kops üle maksa.

Üsna õhuke raamat ning tegevus raamatuski paar päeva kestev, kuid samas on see lugu kuidagi väga kõnekas, sest meid viiakse nende tunnete keskele, mis on inimlikult enamasti kõigis olemas, aga neid tundeid ei taha tunnistada, need on ebamugavad ning ikka tahaks ju ennast paremast küljest näidata. Kui aga kadeduseuss närib, siis toob see uss välja ka nõmeda käitumise. Ja muidugi on teemaks see bioloogiline kell, mis armutult tiksub, antud juhul Ida kahjuks.

Nii et loetagu! Sest teemad on vägagi aktuaalsed ajal, mil lapse saamine on sageli lükatud üha hilisemasse vanusesse. Lugu on kirjutatud väga ladusalt ning lugemine edenes kiiresti. Oli hea raamat!

Ühe kassi ülestähendusi

 

Katja Kettu „Ühe kassi ülestähendusi“

Soome keelest tõlkis: Kadri Jaanits

Kirjastus: Koolibri, 2025

290 lk

Sündmused raamatus viivad möödunud sajandi alguse Põhja-Soome, Vene piiriäärde Näljanukile, kuhu seavad oma elu ühiskonna poolt põlatud kerjusplika Eeva ja perepoeg Mahte. Neid seob tõeline hingeside, sestap lepib naine mehe kommunismihulluse, ärakäimiste, ämma vastumeelsuse ning Mahte liiga leebe, lepliku, unistajaliku loomusega. Ikka Eeva on see, kes teeb ja toimetab, püüab valitsevat vaesust võita ning elu hoida. Seda enam, et on kelle eest hoolt kanda. Esimese looga jookseb paralleelselt ka Kirjaniku lugu, kes on lisaks kriisile armastuses ka loomisraskustes. Naasmine Näljanukile, oma vaarema koju, annab tallegi uue loomingulise võimaluse.

Lugu on lahendatud nelja osapoole vaatenurgast: Eeva päevikute, Mahte kirjade, Kirjaniku sisekaemuse ja Kassi märkamiste kaudu. Eeva jutustab seda elu ja meelsust, mis 1917. aasta paiku Soomes Vene piiri ääres valitses. Kass pendeldab kahe ajastu vahel. Kirjaniku hingel on ka lapse kaotusvalu ning bioloogiline kell, mis tiksub tema kahjuks. Tema päritolul on lugu, aga Kirjanikuga näib see liin katkevat, ja ainus viis seda mingil viisil päästa on kirjutada raamat.

Need perekonna lood on pea alati kümme kümnest. Siin on  „tee tööd ja näe vaeva“ ja unistus paremale homsele olemas,  ka ajalooline vaatenurk ning naise vastu suunatud vägivalla teema olemas. Samas on see lugu mütoloogiliste sugemetega, selles on nagu mingi nõiduse vägi ja salapära, mis seob oma võrku ning paneb märkama märke.  Väga meeldis mulle see murde tekst, mis tuli endagi esivanemate kõnet meenutades osalt tuttav. Siinkohal kiidusõnad tõlkijale, kujutan ette, et see töö lihtne ei olnud. 

Oli taas lugemiselamus, selline mis puudutas, pani sügavuti mõtlema erinevate ajastute elude ja olude üle. Kõige krooniks on muidugi see hurmav kass raamatu kaanel.

Inimeste sõnadel on säärane vägi, et need tungivad sisikonda, uuristavad end mõtteisse ja teevad sinna pesa lk 69.

 

 

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber

 

 

 

Jaan Tootsen „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“

Kirjastus: Paradiis, 2025

319 lk

 

Eestis on poolteist miljonit Fred Jüssit – nii palju,  kui on inimesi, nii palju on ka arusaamisi sellest, kes on Fred Jüssi. Nii arvab Valdur Mikita. Selles raamatus on kolmkümmend Jüssit, s.t nii mitu inimest jutustavad oma Fredist. Need inimesed on enamasti Frediga kõik rohkemal või vähemal määral kokku puutunud ning Fred on mõjutanud neid kõiki omal viisil.  Need jutukesed on südamlikud, filosoofilised, mõtisklevad, poeetilised, nii kuidas keegi tunnetab või on otseselt kogenud.

Mõni inimene on oma loomuselt, olekult, mõõtemaailma mitmetahulisuselt suurem kui teised. Ka meil Eestis on neid inimesi rohkem kui üks. Nende hulgas oli kindlasti ka Fred Jüssi. Temast õhkus mingi seletamatu rahu ja tarkus, oskus märgata pisiasju ning muidugi ka oskus oma mõttemaailma edasi anda sõnade kaudu. Sageli on ju nii, et võid ju omaette õhata ja imetleda, kuid seda edasi anda ei oska. Tema oskas nii sõnas kui pildis. Muidugi tema Linnuaabits on ja ilmselt ka jääb legendaarseks, nii suurt teadmiste pagasit linnuriigist ei ole võimeline kindlasti igaüks omama. Ka minul on olnud au kuulatada päris ehedas ettekandes tema loengut linnuriigist. Juba tema häälest kostus lummav rahu ja nii mõnigi tarkustera jäi igaveseks meelde.  

 

Kui inimesed tegutsevad mingitel dogmaatilistel printsiipidel: nii on ja see on sellepärast, et seda tehakse nii. Aga vaata teise nurga alt! […]  Ära jää kinni enda või teiste dogmadesse. Arvesta sellega, et nad on olemas, aga … lk77

Tolm ja tuul

Eeva Park „Tolm ja tuul“

Kirjastus: Varrak, 2006

360 lk

„Tolm ja tuul“ on autobiograafiline perekonna lugu, mis on pandud ilukirjanduslikku vormi, s.t nimed on muudetud ning tausta juurde lisatud, kuid  tegelased on äratuntavad ja sündmused aset leidnud. Lugu algab enne sõda ning jõuab välja pärastsõjajärgsesse aega. 

Inge kasvas üles väikeses külas Ojaorul, kust elu viis edasi pealinna. Kaspar Unt on kommunist, kes näeb naises oma tulevast ning pingutab selle nimel piisavalt palju, et Inge nõustuks temaga. Mees tekitab Inges õudu ja armastust ühteaegu, siiski mehe pingutused kannavad vilja ning koos elatakse üle sõda, sünnivad lapsed ja selle liiduga peavad leppima ka Inge vanemad. Ajad muutuvad, suhted muutuvad, lapsed kasvavad, kuid pärituoluga seotud paigad lähevad ka järgmisele põlvele korda.

Tegelikult on keeruline öeldagi, kellest otseselt see lugu pajatab, sest fookuses on ühe pere liikmed eri aegadel. Kuid kindel on, et Eesti ajaloo taust on tugev, oma juurte ja koduigatsuse taust ning ka inimestevahelised suhted on samuti esirinnas. Tegelikult oli see Undi perekond üsna kummaline.  Ema näis muretu, laste probleemidesse üleliia muretsevalt ei suhtunud, pigem oli tema hoiak nende ohjes hoidmise asemel selline, et küll elu neid nagunii ükskord õpetab. Samas ta armastas oma lapsi. Nartsissistlikule isale olid naine-lapsed nagu staatuse sümbol, kellest ta küll hoolis, kuid endast ja oma rollist väljaspool kodu hoolis ta rohkem. Koduseinad on need, mis näevad ja kuulevad, kuid varjavad.

Väga sisutihe raamat, millel on ka teatud igatsuse maik olemas, kuigi elu ei näidata siin üleliia traagilisena.  Ma ei ole Eeva Pargilt midagi varem lugenud, seega oli see raamat väga meeldiv avastus - iga lugemise hetk oli väga oodatud, sest tahtsin ju teada, kuidas Ingel läheb, mis Mirjamist saab ja kuhu need Undi lapsed välja jõuavad. Igatahes soovitan!

 

Taevas on ikka puhas ja sinine, tee mis sa siin maapeal teed lk 143

Pruudil olid jalas kollased saapad

Katherine Pancol: "Pruudil olid jalas kollased saapad"

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Kirjastus: Tänapäev, 2024

256 lk ja 423 lk

Sisu:

On 2010. aasta. Berleaci veinimõis on ühe suguvõsa elude tunnistajaks – selle mõisaga on seotud mitu põlvkonda Berleace ning ka nende lähikondseid, kelle hingesoppides on hunnik saladusi ning kõik pereliikmed ei oma selle koha vastu ainult armastuse, vaid ka vihkamise tunnet ning lõpuks on kaalul suguvõsa sinnajäämise küsimus. Edukas veinimõis on ahvatlus ka teistele veinimõisnikele, kellega jagatakse ühist ajalugu. 

Lugu peetakse prantsuse Downton Abbeyks, kus on ka uhke mõis, hea härra, tema rangejoonega teenijaskond jt. Selle võrdlusega olen täiesti nõus. Tegemist on peredraamaga ja mulle sellised saagad meeldivad väga. Palju tegelasi ja võõrapärased nimed, aga neis ei olnud üldse keeruline orienteeruda, sest kõik see lugu jookseb kujutluses nagu hea hoogne film. Siiski see mõis ja see kirjeldatud atmosfäär ning pereliikmete käitumismaneerid joonistusid minu kujutlusvõimes välja varasemasse aega kui 2010. Võib olla ka Downton Abbey pärast ja ka pererahva omavahelise suhtlemise stiili pärast. Meie kultuuris on emade ja laste omavaheline teietamine pisut kummaline. Aga sümpaatsed tegelased, suurepärane olustik, ootamatud käigud, vaimukad mõtted ja inimestevaheliste suhete lahkamine tegid sellest hea lugemiselamuse.

Minul oli jällegi lugemismaraton, sest kahe hooga need kaks raamatut läbi said. Raamatud olid kuidagi prohvetlikult mind kodus ootamas, sest just nende kummikute (saabaste) pärast mul lugemise aega nii ohtralt tekkis :D

Roppuse lausumine on laiskuse ja minnalaskmise tunnus lk 9 

Kas sa arvad, et rikkaks saadakse puhaste kätega? Määrdumine tuleb ära kannatada, et perse oleks soojas lk 95

Elu pole mingi porilomp. Või kui on, siis tuleb sinna hüpata jalad koos, et pori laiali pritsiks. Elu on laine, kõrge, ähvardav, mis meid hukutab või ülendab lk 216

Südametammide taga

 

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Kirjastus: Loomepuhkus, 2024

254 lk

„Südametammide taga“ on autobiograafiline lugu, kuhu on kaasatud lisaks oma perele ka kauged Tartu ja ka teised Eesti kirjanikest vaimud ning kaasaegsed karvastest ja sulelistest Tartu vaimu kujundajad. Üdini naiselik Kristiina kirjeldab naise arvukaid erinevaid rolle siin elus, ilmestades seda värvikalt ja ka humoorikalt oma pereelu kurb-naljakate situatsioonidega. Jah, eks selline sügav enda sisse vaatamine ja olukordade hindamine on tugevus: kuidas sa reageerid abikaasa hullusele, laste kapriisidele, kas troonib mõistus või süda? Kuidas on võimalik kaoses luua loomingut ja elementaarset kodukorda? Seda kõike ilmestavad luuleread tema enda, Silveri ja ka juba elanud ja elavate loomingust, mis on kenasti viidetena välja toodud.

Kristiina Ehin on Eesti sõnavõlur, ta oskab end eriliselt samaaegselt õrnalt aga ka tugevalt ja kaunisõnaliselt väljendada. Samamoodi nagu ta isegi näib, on tema looming: selline õrn ja habras, kuid silm on terav ja vaim sedavõrd tugev, et ta ei karda ka valupunkte esile tuua.

Minu arvates on see raamat naiselt naistele ja pigem seda tüüpi, et võid ka suvalise koha pealt lahti võtta ja lugeda ning ikkagi tunned puudutust.  

Mulle meeldis väga!

Luuletused on nagu jäälinnu pesaurkad jõekaldal, nende kaudu saad ka hiljem oma keelekoju tagasi minna lk 169

Üleüldse: see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. ... Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi lk 169

Tõeliselt on olemas ainult headus. Aga mis oleks hea kõigile? Jõulud, hüüaksid lapsed ühest suust. Armastus, ütlevad armunud. Vabadus, ütlevad need, kes on puuris isatunud. Usk, ütlevad usklikud. Haridus, ütlevad targad. Raha, arvavad paljud. Kogukond, ütleb Metsküla kooli rahvas lk 176

Armastus halbadel aegadel

 

Ewald Arens „Armastus halbadel aegadel“

Saksa keelest tõlkis Piret Pääsuke

Kirjastus: Varrak, 2025

365 lk

Lühidalt sisust: Clara on elukutseline fotograaf, lesk ja juba aastaid harjunud üksinda elama. Nüüd on teele tulnud uued karid, nimelt koondamine. Elias on näitleja, kes võiks ju eluga rahul olla, aga suhe Veraga kannab vaid ühe osapoole armastust, mehe tunded ei haaku naise tunnetega. Kui aga Clara ja Elias saatuse tahtel kohtavad üksteist, tärkab mõlemapoolne säde. Siiski ei kulge seegi armastus komistuskivideta, elul on varuks katsumusi, mis nagu kontrolliksid tunnete suurust ja otsusekindlust.

Raamatu süžee on üsna lihtsakoeline ja etteaimatav, selline klassikaline mina sind ja sina mind, milles on ka agad, mis panevad mõtlema, oma otsuses kahtlema ja valikuid tegema. Lugu on väga romantiline ja ilus, juba küpsemate inimeste armastus, kus lisaks Clara ja Eliase omavahelisele armastusele on olemas ka need teised, kes vajavad hoolt ja tähelepanu. Nendeks on Clara dementne ema, Eliase tütar. Nii et tegemist on ikkagi suhetepuntraga.

Selles raamatus oli kõik ilus, nii tunded kui olustiku kirjeldus, ka raskused olid leebed ning oli aimata, et need on ajutised. Tegevus algas aprillis, mil ilmad olid heitlikud, kord lörts ja siis päike, see ilmastiku tunnetus annab ka raamatule üldise tonaalsuse. Igatahes oli lugu nagu sõõm värsket kevade tuult, ilus ja habras, sest armastus ongi selles elutormis üsna habras.

Lihtne ja ladus lugemine. Mulle pigem meeldis. Nii et soovitan kõigile armastuslugude austajatele.

Alguse lumm....miks küll ei või see püsima jääda? Miks küll ei või jääda kunagi kübeke võõraks, selleks et mitte kaotada tõelist lähedust? Lk 93

Nil pluriformius amore ... miski pole mitmekesisem kui armastus lk 360

Laul filmist:

 

Harold ja Maude

Colin Higgins „Harold ja Maude“

Kirjastus: Tänapäev, 2023

Inglise keelest tõlkis Laura Salumets-Tutt

134 lk

Olen viimasel ajal vanema kirjanduse lainel. Ka see lugu on kirjutatud juba aastaid tagasi, 1971. aastal magistritöö tarvis, millest omakorda kasvas film, on loodud teatrilavastusi ning nüüd meil ka raamat olemas.

Üheksateistaastane Harold armastab surma: tema lemmik paik on surnuaed, talle meeldib surmasid lavastada, ta sõidab surnuautoga ning külastab võhivõõraste matuseid. Ema sebib talle pruute lootuses, et poiss ükskord ometi hakkaks normaalseks. Haroldit aga pruudid ei huvita ja kõik kohtingud lahendab ta omal viisil. Kui ta aga kohtab pea kaheksakümneseks saavat Maude, ärkavad poisis ka tunded. Maude ei ole mitte tavaline eakas proua, tema päästab linnaparki istutatud puid, ärandab autosid ja on valmis rõõmsal moel tempe tegema. Nood kaks klapivad kohe. Vaatamata vanusele ollakse ühel lainepikkusel. Aga siiski ei osata kõike ette näha või õigemini, ega teise inimese hingesoppi ikka lõpuni ei näe.

See lustakas lugu kuulub absurdihuumori valdkonda. Mõtleks, et surm on tõsine asi ja surmaga ei naljatleta, aga siinkohal on kõik vägagi allright. Tegelikult on Harold ja Maude üsnagi sügavamõtteline lugu ühiskonna moraalinormidest ning kusagile n.ö kasti surumisest. Aga seda kõike ikka satiiri võtmes. See lugu eristub, mingis mõttes meenutas Jonas Jonassoni loomingut, kus kõik on ka ülevõlli paisatud. Mulle meeldis, sest need kirjeldatud tembud olid küll kohati õudsad, aga siiski koomilised ning lõpplahendus keeras hoopis teise, ettenägemata suuna. Nii et kui sa seda elu oskad pisut kergemalt võta, soovitan lugeda sinulgi 😊

Mis sa arvad, kes jumal on?

Oh, tal on palju nimesid. Brahma, Tao, Jahve. Ja metafüüsikasse kalduva inimese jaoks näiteks Esimene Põhjus, Üks Reaalsus või Lõpmatu Juur. Minu jaoks ... mulle meeldib, mida koraan ütleb: „Jumal on Armastus:“ lk 89

Tulemees

 

Aadu Hint „Tulemees“

Kirjastus: Eesti Raamat, 1973

152 lk

Kirjandusklubis otsustasime lugeda seekord perekond Hindi loomingut, on ju selles peres nii ema kui isa ja ka mitu last Eesti kirjandusse oma arvestatava jälje jätnud.

„Tulemees“ viib möödunud sajandi algusesse, mil laevad liikusid veel auru jõul, nende kütteruume kattis tahmane nõgi ja mehed leemendasid sütt visates higist. Need mehed olid trimmerid (kütja abi) ja kütjad. KAPELLA trimmeriks on Eerik, kapteni poolvend, pärit sellest „ausamast“ abielust ning koolitarkustki omandanud üksjagu. Kapten Jüris oli olnud kerjuspoiss, sohilaps, kuid kavalus ja omakasupüüdlikkus oli teinud temast mere-veovoorimehe, laeva omaniku. Vaatamata kõigele suhtus ta poolvenda üsnagi inimlikult, kuigi, et nende vaated elule just ei ühtinud. Oma leib tuli aga väljateenida mõlemal, nii kaptenil laevaomanikuna, kes vastutas kauba lossimise ja mere stiihiaga võitlemise eest, kui trimmeril ausa töö rügamisega. Tingimused laeval ei olnud just kiita, aga oli ju hullemaidki kohti. Siiski tekkis päevakorda streigi küsimus, omas ju ka kommunisti poeg Erik oma isa vaateid.

Mere lood mulle on kogu aeg meeldinud. Inimesed on kokku pandud ühte n.ö kasti ja nad peavad seal toime tulema üksteisega, merega, seega on inimestevahelist suhtlemist ka selles loos palju. Lisaks kapteni sisemised heitlused ning toimetulek meeskonna ohjamisega ning Eeriku ühiskondlike vaadete sobitumine ja vennalike suhete loomise soov.  Nii et hästi ladus lugu, kus on üsna palju sellist elufilosoofiat, mis kehtib igal ajastul. Selle raamatu vaated ja konteksti võib väga vabalt üle kanda ka teise ajastusse. Otseselt n.ö punast propagandat ma nii väga ei tunnetanud. Oli küll jaa laevaomaniku mõtted ja töömeeste mõtted, aga minu hinnangul siiski autor siin otseselt pooli ei valinud. Küll aga plaanis kirjanik järge kirjutada, mis siiski ilmumata jäi. Raamatus on palju sellised laevandusega seotud väljendeid, mida tõenäoliselt tänapäeval ei kasutata: trimmer, midsipp, musser, bager jt.

Nii et mulle see lugu meeldis ja eks me kippume neid vanu lugusid kõrvale lükkama, aga tegelikult ju asjata. Vahelduseks oli päris tore!

 

Vana tahtis teha tinast kulda. Aga elu ei lase enesega mängida. Inimene jääb inimeseks, tina tinaks lk 35

Mitte armastuse, vaid enesearmastuse pärast ripub mees oma isamaa ja oma emakeele külejs, sest selles keeles ja isamaa meeles on tal kergem oma kaptenit kiruda. Kui inimestele on jumalat tarvis, siis pole see mitte armastuse, vaid enesearmastuse jumal. Pääsuke sööb kärbseid, kajakas kalu, lehm rohtu, lõvi lammast – aga inimene õgib neid kõiki. Sööb sedagi mis teistele süüa ei sünni. Peksab raua laevaks ja loksub sellega ühelt maalt teise, teeb puust paberit ja villast riiet, ehitab kivist maja ja meistardab alumiiniumist omale tiivad külge – eks ta ole üks söömine kõik lk 37

Looduses on surm ja tuhk sama pühad. Ja miks üksens surm ja tuhk, miks ei võiks pühd olla laev, vesi, plangud, sool, puuvill, püssikuul, suurtükk ja võllas. On ju ka pühi lehmi ja härgi, pühasid libusid. Aga kui kõik on pühad, mis siis veel sarnast tiitlit tarvitada? Lk 138

Minu Rumeenia

 

Triin Sööt „Minu Rumeenia“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

 

Armastus võib viia igale poole, seega pole Rumeeniagi mingi erand. Raamatu autor sinna just toreda noormehe pärast elama asus ja lisaks elukaaslasele võttis ka omaks selle maa ja rahva. Vähemalt mulle jäi mulje selline. Ta  kajastab rumeenlaste olemust ja riigikorda, ajalooprohmakaid jms. Kirjeldab sööke ja traditsioone, tutvustab kultuurinähtusi, linna legende ning teeb seda sellise huvi äratava tooniga, et tahaks tuvuda isegi. Minu meelest on ta küllalt aus, ei ilusta asfaldi auke ja lutikaid toas. Samas tundub kaos sobivat talle rohkem kui korras Viin, kus elamise kogemus tal samuti olemas. Tiina rõhutab korduvalt, et ta reisimist ei armasta, ilmselt just sellepärast on raamat siiski enamasti Bukaresti keskne. Need paar väljasõitu ulatuslikku ülevaadet Rumeeniast ei anna. Ka ei pelga ta paljastada oma isikuga seotud nähtusi, nagu depresioon, sidumiskunst ja mitmiksuhted. Kummaline on  see, et sealses ühiskonnas oli homoseksuaalsus veel 2000. aastal karistatav.  

Minu jaoks oli raamatu ülesehitus igati loogiline, kõik need lood ja kirjeldused huvitavad, hea oli lugeda.

Looduse ja kulla kutsel

George Madison „Looduse ja kulla kutsel“

Kirjastus: Kultuur, 1964

264 lk

Tekkis küsimus, kas George Madison on Pärnu kandi kirjanik? Keegi kunagi väitis nii, aga internet sellele küsimusele ei vasta. Äkki keegi teab? Kuid ilmselt on ta emigreerunud eestlane, sest ka raamatus on mainitud kahte eestlast, neist John Holm on loo peategelane.

On 19. sajandi lõpu kullapalaviku aeg. John töötab ajalehe "Edmonton Heraldi" toimetuses. Ajalehe omanik on ärivaistuga mees, kes haistab kauges Klondikeses toimuvat midagi enneolematut. Nii otsustab ta saata  sinna reporteriks Johni, hea füüsilise ettevalmistusega uudishimuliku noormehe, kes seiklusrikast teekonda ei karda. Nimelt oli teekond Klondikesse pikk ja vaevaline, kuna puudusid maanteed ja korralik transport. Seiklus algab.

Mulle meenutas see lugu sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt", sest siin on samuti ürgse looduse ja kulla kutset, on looduse rütmide tajumist ning nii inimlikku tarkust kui ka lollust, vedamist ja ebaõnne looduse karmides oludes seigeldes. Ning muidugi on südant liigutav koer Lordy lugu. Ilusat armastust ja õnnelikku olemist on samuti, samas kirjeldatakse ka karmi reaalsust, mille tõid kaasa kullast hullunud inimeste hullud teod.

Nii et ehe ja aus nostalgiline lugemine. 

Kuld, see on nagu vanakuri ise. Anna talle sõrm, võtab terve käe. Mees, keda kullaläige on kord pimestanud, on päästmatult kadunud. Maasse peidetud kuld on kui sootuluke jaaniööl: kord ta vilgub siin, kord seal. Kutsub ja meelitab, lubab ja ahvatleb lk 221

Purunenud pärastlõuna

 

Simon Mason „Purunenud pärastlõuna“

Tõlkis: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak, 2025

333 lk

Uurija Wilkinsi krimisarja 2. rmt

Lasteaia juurest, üsna ema silme alt kaob jäljetult nelja aastane Poppy. Pea samal ajal jääb ka üks kahtlase minevikuga mees auto alla. Seda, et Ray Wilkins, Ryani endine paarimees hakkab asja uurima, näeb mees teleri vahendusel. Nimelt on Ryan politseist kehva käitumise tõttu minema löödud ja nüüd loodab mees ennistamist. Samas ei suuda uurimisest eemal olla temagi. Juurdlus haarab mõlemad mehed endasse ja kahtlusaluseid on lõpuks mitu.

Kui tahta osaleda lugemismaratonil, siis krimi valik on peaaegu alati kindel. Igatahes antud juhul nii oli: alustasin ja pidin ka ühe hooga läbi lugema., sest teisiti ei olnud võimalik.  Tegemist on hoogsa süžeega looga, kus on mitmed tegevusliinid ja kõik need liinid veavad kusagile ning hoiavad põnevust pingul. Paralleelselt on ka sisse toodud lapse teema – keegi kaotas lapse, keegi saab lapse, kellelgi on lapse saamine see ainus hea asi maapeal ja kellegi laps on tema suurim kurvastus. Siin seda mõtteainet, mille üle arutleda, on. Sest lisaks uurimistele on ka uurijate elud n.ö peo peal ning nende eludeski on hetk, mis peab kusagile välja jõudma. Nii et psühholoogiliselt põnev ning kriminaalselt põnev, kus segatakse osavalt jälgi ning kahtlusevari liigub ühelt persoonilt teisele. Kuigi et jaa, mingi aimdus enne lõppu mul mõrtsuka suhtes tekkis, aga lugu oli ikkagi lõpuni köitev.  Ütleme nii, et see lugu ise on väga kurb, sest kuritegudelgi on vahe. Vahet oli aga keeruline teha nimedel Ray ja Ryan ning Wilkins ja Wallace.

Minu kindel soovitus!

Eksitus võib otsekohe virutada, või aastaid vaikselt oodata, jälitada sind su lapsepõlvest peale, läbi su kõige armsamatest lootustest ja rikutud unistusest, su abielu alguses ja lõpus, isarollis, vanglas, kogu tee rendikaubikute platsile vihmasel juulikuu ööl…  lk47

Väike süda

 

Valve Saretok „Väike süda“

Kirjastus: Eesti Raamat 2013

205 lk

Katrin on pärit igati korralikust keskklassi perest. Ta tudeerib Tartu Ülikoolis ja samal ajal töötab ka moeäris. Noore naise elu on nagu ikka sellele eale kohane - peod ja väljas käimised ning tüdrukule tekib ka silmarõõm. Samas on Katrinil elule reaalsed plaanid: kool lõpetada, mehele minna, kodu soetada. Neiu silmarõõm Tuurval (kui äge nimi) omab aga hoopis teistsugust ellusuhtumist. Teda huvitavad kauged maad, ootamatud seiklused, peod ja põnevus. Nii et romantikat igatsevale Katrinile on see suhe keeruline. Samas on tal turvaline tugi olemas ka Peetri näol.

„Väike süda“ annab väga hea ülevaate esimese vabariigi aegse noore naise elust, valikutest ja käitumismallidest. Tänases mõistes oli ellusuhtumine toona ikka hoopis teine, rääkimata kombestikust ning ka sellest, mida peeti heaks tavaks. Heas ladusas laadis jutustatud lugu, milles oli küll romantikat, kuid mitte kübetki naiivust, haaras kenasti kaasa ning paari õhtu lugemine see oli.  Vahva sõna leidsin siit ka: klimbimm :)

Mulle pigem meeldis!

Elu ja surma valitseja

Susan J.  Eischeid „Elu ja surma valitseja“

Eesti keelde tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Helios, 2024

478 lk

Maria Mandli, endine natsi vangivalvur Auschwitz-Birkenau naiste koonduslaagris, on selle raamatu keskmes. On kummaline, et ka jumalakartlikust kodust pärit naisest sai jõhkard. Seda kujunemislugu kirjeldatakse samm-sammult, alates lapsepõlvest, liikudes edasi õpinguteni, suheteni ning seejärel tööelu, s.h kujunemine SS-laseks, mida Mandli näis nautivat. Lõpuks jõutakse  välja aega, mil vangivalvuritest said ise vangid. Nüüd kirjeldavad kaasvangid ja vangivalvurid, mis mulje neile eksvangivalvur jättis. Jah, elus vahetuvad mõnikord poolused ja mingid asjad tulevad ringiga endale tagasi. Vähemalt suurele osale vangivalvuritele oli see nii.  Ning lõpuks tuleb teave ka sõjaroimari keha saatusest anatoomikumis.  Kas Mandli ise kahetses oma tegusid? Mida ta südames tundis, eks see jääbki teadmata, kuid sõjakurjategijate mõttemaailma püütakse lahata igast vaatenurgast ja see on huvitav. Imelik on mõelda, kuidas ühes inimeses kohtuvad kohutav julmus ja sinna sekka kübeke headust, või on see headus siiski nagu südametunnistuse lunastuse püüd?

Minu sõja-teemade doos sai vist küll täis nüüd. Raamat iseenesest oli hea, kutsus lugema, sest loo  ülesehitus oli loogiline ja teema just psühholoogilises mõttes ajatu. Paneb juurdlema küll, et miks mõnele inimesele meeldib teise kannatusi vaadata ja neid ka tekitada. Mis selle põhjustab? Samas jah,  lihtsam on pea liiva alla peita ja sellest kõigest mitte teada, sest kirjeldatud stseenid raamatus olid pehmelt öeldes häirivad ja jäävad meelde.  Annaks kõik maised ja taevased väed, et midagi taolist kunagi ei korduks.