Thursday, October 26, 2017

Tuba



Emma Donoghue „Tuba“ on mul ammu lugemisplaanis olnud, aga need plaanid on mõnikord nii suured, et paratamatult tuleb teha valik. Olen väga rahul ja rabatud ühteaegu, sest võin jälle öelda, et midagi nii šokeerivat ja köitvat ei ole ma ammu lugenud. Kuigi tegelikult olen küll, aga raamatutega on nii, et üks rabandus võib tulla teise otsa - raamatulood on lihtsalt nii etteaimamatud, korda minevad, mõjuvad.
Väike Jack on sündinud Tuppa, teist maailma tema jaoks ei eksisteeri. Ta on viie aastane, tal on Emme, Kapp, mõni mänguasi, munakooreuss, televiisor, tuttavate plekkidega Vaip, katuseaken kust saab piiluda taevasse ja mõned eluks vajalikud esemed veel. Ta on sündinud Vana Paganast. Vana Pagan on mees, kes vangistas Emme 11m² tuppa, kes toob neile süüa, mõne pühapäevakingituse, kelle pärast peab poiss aeg-ajalt Kappi minema, kellelt saab hädapärast midagi paluda. Aga seda saab vaid teha Emme, sest Vana Pagan Jacki ennast näinud ei ole.  Kõik, mis jääb väljapoole Tuba, on lapse arvates väljamõeldis, ebareaalne. Emmet ja Jacki seob eriline lähedus - vaid nemad kaks on teineteisele olemas. Emme jutustab lugusid, neil on oma jooksurada, omad rituaalid, omad mängud. Emme mäletab Toale eelnenud elu ja tahab seda tagasi. Jack tahab teha seda, mis Emmele head teeb. Emme plaanib riskantset põgenemist. Aidata saab vaid väike Jack.
Raamatu esimene pool on vangistuse lugu, teine pool juba elu väljaspool. Mis on pärast pikki vangistusaastaid keeruline nii emale kui lapsele. Laps on väljakistud omast kookonist, kus ta on harjunud olema ja elama oma õnnelikku lapseelu. Ta igatseb räpast vaipa, tuttavaid plekke, lõhnu. Elu väljapool näib hirmutav, seal on trepid, kust tuleb osata alla ronida, mesilased kes nõelavad, teised inimesed kes küsivad-pärivad-paluvad. Ka Emme jaoks on vabanemine raske. Ma ihkasin kõik need aastad kellegi seltsi. Aga nüüd tundub, et ma suuda kellegi seltsis olla lk 310. Väljapool on teised elureeglid. Vangistatud ema-laps tekitavad sensatsiooni, toovad kannatanud tähelepanu keskmesse. Ka sellega ei ole lihtne toime tulla.
See lugu ei ole kurjategija keskne vaid pigem emast ja lapsest, hoolitsemisvajadusest ja sellest, et vangistuses olles on kaks inimest teineteisele kingituseks. Detailselt on kirjeldatud läbi Jacki silmade nende päevakava, emme püüdlust luua lapses mingitki moodi aimdust välisest maailmast. See on elu, kus elueesmärk saab olla vaid: hoida oma mõistus ja teod kontrolli all,  et lapsele halba ei juhtuks; et ise suudaks püsida stabiilne ja lapse jaoks olemas olla.
Raamatu mõte on hirmutav, samas läbi lapse silmade esitatuna on selles ka omamoodi kergus ja helgus olemas, laps lihtsalt ei oska veel näha elu traagiliselt ja vaid temal  tekivad lihtsad  filtrita küsimused. Kirjutatud on nii tabavalt ja tõetruult, et mitte hetkekski ei mõelnud: nii ei saa ja ei oska laps mõelda. Võib-olla päris elus Jackid ei oska, aga kirjaniku loodud Jackile ei saa isegi mittelapselikke võrdlusi pahaks panna.   Millegipärast on minu jaoks kõige rusuvam ja kestma jääv mõte:
Vanaema ütleb, et teda on veel. „Keda?“ „Temasuguseid inimesi, maailmas.“ „Jah, palju keerulisem on see, et palju rohkem inimesi on kusagil vahepeal.“ „Kus?“ „Kusagil hea ja halva vahepeal,“ ütleb ta. „Neis on koos osakesed mõlemast.“ Lk 313 Isegi selle Vana Pagana kohta ei saanud öelda, et ta on üdini halb. Kuigi et ta oli ju. Ja mis kõige hullem: selliseid Vana Paganaid on ju palju. Siinkohal meenub John Fowlesi "Liblikapüüdja", mis on kirjutatud küll teise vaatenurga alt, aga mõte - orjastada üks inimene - jääb samaks.
Üks tähele pandud mõttetera, mis jääb minu jaoks eriliselt kõlama:
Ma märkan, et maailmas on inimesed peaaegu alati pinges ja neil ei ole aega. Isegi Vanaema ütleb seda sageli, aga tema ja Kasuvanaisa ei käi ju tööl, nii et ma ei tea, kuidas töötavad inimesed oma tööd teevad ja elada ka veel  jõuavad. Toas oli minul ja Emmel kõigeks aega. Aega määritakse vist hästi õhukese kihina nagu võid maailmale – teedele ja majadele ja mänguväljakutele ja poodidele -, nii et igale kohale on õige pisut kantud ja kõik peavad järgmise koha juurde kiirustama lk 283
Kirjastus: Hea Lugu
319 lk
Vaata youtubest ka raamatu ja filmi treilerit.

No comments:

Post a Comment