Minu maailm

Teadsin kohe, kui ilmus Tiit Pruuli „Minu maailm“, et seda raamatut tahan lugeda. Tuntud rännumees oma kogemustepagasiga tundub juba eos väga intrigeeriv ja põnev. Et mingigi osa tema seiklustest jõudis 100ndasse „Minu sarja“ raamatusse, on eriline tunnustus ja kõlab ka auhinnana seniste saavutuste eest reisimisealal.

Loomulikult mahtus siia raamatusse vaid osake Tiidu nähtud maailmast. Kuid ta on osanud selle kuidagi väga hästi komponeerida, liigendada ja ühtsesse tervikusse seada. Loo sidujateks on keegi salapärane Artur Soomets, kes võib väga vabalt olla Pruuli teine mina, ja eestlus: otsida mööda maailma seoseid oma kodumaaga. Ja need seosed on tegelikult põnevad ning täiesti seni teadmata. Jakob Lukats, Friedrich Lustig on vaid mõned huvitavad eestlusega seotud nimed.

Lisaks sellele, et raamatus on palju faktiteadmisi, on siin ka lihtsalt põnevaid persoone, näiteks leedukast kajutikaaslane Arvidas, laevakapten Emily, küüti pakkunud kohalikke, taksojuhte, vagunisaatjaid ehk teisisõnu: inimesed, kes annavad nähtud kohtadele hääle ja sisu.

Väga meeldis mulle raamatu algus, kus rännumees kirjutab, miks minnakse reisima ning muuhulgas tõdeb, et ta on sellest rändamisest ka pisut väsinud. On inimlik, et liigne doos emotsioone võib olla väsitav ja ühel hetkel saabub hetk, kui tundub et kõik on juba olnud. Muheda huumoriga on kirjeldatud oma kartusi ja hirme, millest ei pääse võõrsil olles. On igatsust ja armastust, kuid siiski on kirjutatus ka väikene nukrusenoot: kõik tuleb liiga kergesti kätte, ei ole vaja kogu hingest ponnistada ja unistada, et saaksid minna. Tuleb vaid tahta ja minna. 

Põhjapoolusele jõudmine on tänapäeval sama lihtne nagu kohvilaadse joogi ostmine Circle K tanklapoest. Ei mingit higileajavat pingutust, mitte kõige väiksematki võitlust ei aleuutide ega jääkarudega, ei ühtegi külmavõetud sõrme ega varvast. Ei au, kuulsust, romantikat ega üksindust lk 58

Kirjastus: Petrone Print

285 lk