Veider armastuslugu
Arp Rullingo (Alfred Rullinkov)
romaan „Veider armastuslugu“ kuulub Eesti Romaanivara sarja ja avaldati
esmakordselt 1939. aastal kirjastuse Loodus romaanivõistluse kolmanda preemia
väärilisena.
Juhan Saarde on üürinud väikesesse Loopre alevikku korteri, et
kosutada oma närve, puhata ja leida hingerahu. Ta jalutab looduses, käib ja
sotsialiseerub kohalikega ning teda kutsutakse ka seltskonda aega veetma. Silma
hakkab talle kena neiu Erika, kes on küll kihlatud kooliõpetaja pojaga, aga kui
osavalt jutelda ning veenev näida, võib olla õnnestub ka neiule muljet
avaldada. Midagi õnnestub küll. Kuid närvihaigus on süvenevas faasis ja väline
näiline muretus ei suuda enam peita progresseeruvat haigust.
Selles loos tegelikult ei juhtu
suurt midagi. On palju suuri ülevoolavaid tundelisi sõnu, midagi sellist
romantismiaegse laadset, kus puhuti suurtest tunnetest ja viskuti armastuse
nimel igavikku. Loopere alevik pidavat olema Aegviidu ning härra Saardele ja
preili Erikale olevat olemas olnud ka prototüübid. Tuttavad on looduskirjeldused,
olen Aegviidus, Nelijärve piirkonnas käinud ja olnud lugematuid kordi, seega
selle kandi pealt oli ka meeldivat äratundmisrõõmu. Väga hästi annab see lugu
edasi tolleaegset olustikku, sõnavara, mis on kohati ikka väga teistsugune, kui
võrrelda tänapäeva elu-olu ja keelekasutust. Ikkagi 100-aasta tagune lugu.
Kõige suurem õnn võib ükskord
muutuda igapäevaseks. Sa igatsed ja rühid ning püüad õnne, elad rahutus uimas,
teed kõik, mis su võimuses, ei kohku tagasi suurte lolluste eest, et aga
saavutada ihaldatud õnne, aga kui oled saavutanud lõpuks selle, ei oska sa
sellest suuremat lugugi pidada. Õnn nagu polekski enam õnn. Lk 31
Lihtne eluline ja rahulikult kulgev lugu leiab kurva lõpu. Väga meeldiv on see, et raamatu lõpus on avaldatud Maire Liivametsa kokkuvõte raamatust koos informatsiooniga autorist. On ju Arp Rullingo suhteliselt tundmatu kirjanik. Seega on raamatus löödud "kõik kärbsed ühe hoobiga", ei pea infot kusagilt rohkem hankima.
Kirjastus: Eesti Raamat
139 lk
No comments:
Post a Comment