Kehade mets
Jimi Ashilevi „Kehade mets“ on
tema teine romaan ja minu esmane kokkupuude tema loominguga.
Tegemist on ühe poisi kasvamise
ja arenemise looga. Seega ka armastuse otsimisest, lähedusevajadusest,
sõpradega hängimistest, pettumustest ja leppimistest ehk teisisõnu kõigest sellest,
mis inimlapse suureks kasvamisel möödapääsmatu, mida tuleb endal läbi
piinlikkuse ja pisarate kogeda, et siis sellest õppida ja järeldused teha. Suureks
saamine ei ole lihtne. Nii et raamat hõlmab ühe poisi elust üsna pikka perioodi: alguses oli poiss laps ja raamatu lõpuks on
ülikooligi seljataha jäämas.
Üsna muhe lugu, väga-väga aus,
kus lagedale on laotud ka piinlikud teemad, mis reeglina endale hoitakse, ja
mis purustab müüdi macholikust kõikvõimsast tegijast noorsandist, kellel on
vaid sõrmenipsu peale tüdruk vallutatud. Tegelikkuses on meil kõigil omad
hirmud, kartused ning illusioonide elluviimine võib olla raskem kui unistus
neist.
Mulle tuletas see lugu meelde, et
lastevahelised suhted on üsna karmid. Eks nad on ka ajas pisut muutuvad, aga
põhimõte jääb samaks. Omavaheline ärapanemine, kius, soov teist allutada on väga
julm. Loomulikult ei saa kõiki noori ühe mõõdupuuga mõõta. Kuid alati on nii,
et mõni on teistest tegijam, küpsem, valmis ärakasutama nõrgemaid. Kusjuures
selleks n.ö tegijaks saamiseks on abivahenditeks jõukus, nutikus, ilu, ülbus
ehk siis need relvad, mille on saatus kaasavaraks andnud. Kurb on see, et kaasajooksjana võid sa teha
tõesti tegusid, mis ei pane piinlikkuse puna palgeilt mitte iialgi kustuma.
Ashilevi sõnakasutus on väga
mõnus, paneb lugema ja kaasa mõtlema. Ei tea küll, kui palju on siin
autobiograafiat, kuid ega selles mõttes vahet ei ole – ühe poisi mõttemaailma
hekseldab ikka päris tublisti läbi.
Kui mõelda, et kellele raamat
sobib, siis minu arvates kindlasti noortele ja neid noori kasvatavatele
emadele. Neist esimestel aitab ehk pisut endas selgusele saada ning teistel
aitab ehk pisut paremini mõista.
Kui tahad olla hea teiste inimeste vastu, pead alustama iseendast. Sest […]
ka sina oled inimene. Kui väärkohtled iseennast, teed sellega ühele inimesele
halba. Pole vahet, kas teed halba ühele, kümnele või sajale. Kui teed halba,
siis teed halba lk 179.
Me kõik teame, mida teha, kui
akna taga lendab lohe – tuleb hüpata talle selga! Lk 5
Tähtis ei ole, mida sa teisele
kingid. Loeb hoopis mõte. Mõttes on tähendus ja tähendus ongi nagu kingitus
kingi sees .
Armastus annab inimesele miljard
sõna, aga võtab ära suu lk 30
Oleviku tuttavlik ebamugavus on
alati turvalisem kui tuleviku ähvardav tundmus lk 93
Kirjastus: Libros Insanos
224 lk
No comments:
Post a Comment