Sunday, October 29, 2017

Kehade mets



Jimi Ashilevi „Kehade mets“ on tema teine romaan ja minu esmane kokkupuude tema loominguga.
Tegemist on ühe poisi kasvamise ja arenemise looga. Seega ka armastuse otsimisest, lähedusevajadusest, sõpradega hängimistest, pettumustest ja leppimistest ehk teisisõnu kõigest sellest, mis inimlapse suureks kasvamisel möödapääsmatu, mida tuleb endal läbi piinlikkuse ja pisarate kogeda, et siis sellest õppida ja järeldused teha. Suureks saamine ei ole lihtne. Nii et raamat hõlmab ühe poisi elust üsna pikka perioodi: alguses oli poiss laps ja raamatu lõpuks on ülikooligi seljataha jäämas.
Üsna muhe lugu, väga-väga aus, kus lagedale on laotud ka piinlikud teemad, mis reeglina endale hoitakse, ja mis purustab müüdi macholikust kõikvõimsast tegijast noorsandist, kellel on vaid sõrmenipsu peale tüdruk vallutatud. Tegelikkuses on meil kõigil omad hirmud, kartused ning illusioonide elluviimine võib olla raskem kui unistus neist.
Mulle tuletas see lugu meelde, et lastevahelised suhted on üsna karmid. Eks nad on ka ajas pisut muutuvad, aga põhimõte jääb samaks. Omavaheline ärapanemine, kius, soov teist allutada on väga julm. Loomulikult ei saa kõiki noori ühe mõõdupuuga mõõta. Kuid alati on nii, et mõni on teistest tegijam, küpsem, valmis ärakasutama nõrgemaid. Kusjuures selleks n.ö tegijaks saamiseks on abivahenditeks jõukus, nutikus, ilu, ülbus ehk siis need relvad, mille on saatus kaasavaraks andnud.  Kurb on see, et kaasajooksjana võid sa teha tõesti tegusid, mis ei pane piinlikkuse puna palgeilt mitte iialgi kustuma.
Ashilevi sõnakasutus on väga mõnus, paneb lugema ja kaasa mõtlema. Ei tea küll, kui palju on siin autobiograafiat, kuid ega selles mõttes vahet ei ole – ühe poisi mõttemaailma hekseldab ikka  päris tublisti läbi.
Kui mõelda, et kellele raamat sobib, siis minu arvates kindlasti noortele ja neid noori kasvatavatele emadele. Neist esimestel aitab ehk pisut endas selgusele saada ning teistel aitab ehk pisut paremini mõista.
Kui tahad olla hea teiste inimeste vastu, pead alustama iseendast. Sest […] ka sina oled inimene. Kui väärkohtled iseennast, teed sellega ühele inimesele halba. Pole vahet, kas teed halba ühele, kümnele või sajale. Kui teed halba, siis teed halba lk 179.
Me kõik teame, mida teha, kui akna taga lendab lohe – tuleb hüpata talle selga! Lk 5
Tähtis ei ole, mida sa teisele kingid. Loeb hoopis mõte. Mõttes on tähendus ja tähendus ongi nagu kingitus kingi sees .
Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu lk 30
Oleviku tuttavlik ebamugavus on alati turvalisem kui tuleviku ähvardav tundmus lk 93
Kirjastus: Libros Insanos
224 lk

No comments:

Post a Comment