Elli kirjad

Nagu eelmise, postkaardiraamatu postituse jätkuna, sattus minu lugemislauale raamat kirjade teemal. Minul käivad millegipärast lugemised teemadena  paaris. Seekord on tegemist lasteraamatuga, Pille Arnek „Elli kirjad“.

Tegevus raamatus toimub tänapäeval ja sada aastat tagasi. Sõbrannad Elli ja Nora kirjutavad üksteisele kirju. Kirjade salapaigaks on ühe mahajäetud maja postkast. Kui Nora ära kolib, jääb viimane kiri postkasti vedelema. Igatsusest sõbranna vastu piilub Elli aeg-ajalt postkasti ning ühel päeval on kiri kadunud. Asemele saabub aga salapärase Hennu kiri. Selgub, et Henn elab 100 aastat tagasi Narvas.

Selline müstiline ja pisut salapärane lugu pendeldabki tänapäeva ja mineviku vahel. 100 aastat tagasi algas Vabadussõda. Ka lapsed ei jäänud sellest puutumata. Ühtepidi nende seiklusjanu ja ohu mittetajumine lasid neil osa saada sellistest olukordadest, kust neid sooviti ikkagi eemale hoida. Kuid lapsed on lapsed, olgu siis tänapäev või 100 aastat tagasi. Vaid olud, võimalused ja riigikord olid erinevad. Ka Elli janunes seikluste järele, kuid need seiklused ei olnud nii ohtlikud.  

„Elli kirjad“ on tore raamatuke kirjadest, ajaloost (Narva ajaloost) ja postkastist ning eelkõige kahe erineva ajastu oludest-võimalustest. Need kahe ajastuvahelised kirjad panevad vägagi võrdlema sõja- ja meie kaasaja võimalusi.  Meenub ka enda lapsepõlve kirjasõpradega kirjutamine. Tuli ju läbi mõelda, millistest sündmustest kirjutada, mis võiks sõpra huvitada. Selles loos mõeldakse sellele samuti, isegi mõni seiklus saab sellepärast, et oleks midagi sõbrale kirjutada, ära seigeldud.

Kirjastus: Avita 2018

159 lk