...kes pole kunagi söönud homaari

Foto allikas: https://www.ohtuleht.ee/831936/ajaviiteromaani-retsept-taipasin-kohe-et-esimene-teema-on-kaalust-alla-votmine-ja-teine-elule-uue-pilguga-vaatamine

Aliis Jõe „Viimane laev“ lõppes selliselt, et otsad jäid lahtiseks ja seega tuli ka järg“…kes pole kunagi söönud homaari“ läbi lugeda. Aliis Jõe on Elo Seliranna pseudonüüm.

Aliis on Eestimaale tagasi jõudnud ja püüab end taas siinse eluga ühele lainele seada. Mis ei olegi nii lihtne, sest avariis vigastada saanud poeg on haiglas, isa surnud ja pealtnäha kalk ema näib temaga üldsegi mitte arvestavat. Juhused viivad ta endise õpetaja juurde ja juhus käivitab ka sündmusteahela, millega on tuhkatriinulikul naisel keeruline toime tulla. Aga nagu muinasjutus ikka, võidab siingi hea sõna võõra väe.

Tegelikult see lugu  muinasjutuline ei ole, pigem üsnagi reaalne elu ühes väikeses külas, kus kõik teavad kõiki ning kus millegi uue või silmatorkava väljailmumine tekitab märkimisväärset kõneainet. On ju eluski nii, et mõni inimene oskab oma elu keeruliseks elada ja küla paneb seda kohe kindlasti tähele. Sündmusi mahub sellesse raamatusse tõesti palju, alates isa surmast ja poja hooldamisest haiglas kasulaste kasvatamiseni ja kergelt kriminaalsete sugemetega sündmusteni välja. Samuti on teemadeskaala lai: naise igatsus olla ihaldatud, lapsepõlvetraumade mõju, ema armastuse puudumine, küla ühiskonna kitsarinnalisus, elu näilisus, valikud ja nende puudumine jpm.  Seega, väga tempokas lugu.

Millegipärast on nii, et Eesti autori raamatuid võtad natuke rohkem isiklikumalt ja kipud rohkem reaalsusega võrdlema. Selles loos näis küll mõni seik ehk pisut uskumatuna, aga küllap on ka nii, et milleks elus ise valmis ei ole, siis see tundub ka ebausutavam. Minu jaoks oli soov võõra inimese maja iga hinna eest remontida üsnagi ebareaalne ettevõtmine. Kui taevast pudrumägesid sajaks, siis vast.😉 Sellegipoolest on tegemist väga sümpaatse ja kaasahaarava raamatuga, ja tegelikult meeldis rohkem kui esimene osa. Esimene osa oli läbinähtavam. Siin tundus ka algus üsna etteaimatav, aga õnneks tulid üsna pea keerulisemad käigud sisse, ja kui juba midagi oletama hakkasin, viis järgmine seik selle oletuse minema. Minu arvates oli homaari mõte samuti väga hea, ka seegi, et see mõte tuletab end aeg ajalt kogu loo vältel meelde ning võetakse lõpus kenasti kokku.  

Raamatu mõte kajastub minu arvates hästi mõttekäigus: Kuna inimene ei suuda kogu aeg õnnetu olla, siis hakkab ta rõõmustama heade sõnade, ilusate asjade, kasvõi lilleõite üle, mida talle õige käitumise eest preemiaks antakse. Lõpuks on see nagu narkootikum. Sa püüad üha rohkem ja rohkem, et saada kiita või vähemalt mitte laita… lk 231

Kirjastus: Varrak

263 lk