Kõverpeeglikillud

Kindlasti on pisut põnevam ja ootusärevam kätte võtta raamatut, mille autoriga jagad ühte kodukanti ja keda tunned ka isiklikult. „Kõverpeeglikillud“ on Ivi Lepsi kolmas raamat.

On aasta viimane päev. Siina valvab lapselast ja vaatab elule tagasi. Elu on veerenud kuidagi kiiresti mööda, kui vaadata tagasi olnud ajale. Selles olnud ajas on olnud kõike, vast ka pisut õnne, kuid ennekõike vägivaldset lapsepõlve, vägivaldset kooselu, ohtralt pisaraid ja allaheitlikkust. Millegipärast elumustrid korduvad ja Siinale oleks nagu otsaette kleebitud: sina oled see, kes kõlbab teistele nagu hädapärast ja vaid selleks, et need teised saaksid ennast sinu peal välja elada. Mõne inimese eluraamat on liiga pungil ebameeldivatest sündmustest. Mälukatked tulevad ja lähevad, ning uude aastasse vaatab Siina juba oluliselt optimistlikumalt. Küllap aitab detailselt läbimõeldud minevik möödunu taagast lahti saada ja see taak ei istu enam suure koormana seljas.

Väga eluline lugu, mis keskendub lähisutevägivallale. Kurb on tõdeda, et sellist vägivallaliiki esineb igal pool, nii Eestis, Venemaal, Bulgaarias ja kus iganes. Kord sellele reele sattunul on raske maha astuda, kahtlusi ja kõhklusi kipub naisinimese hinges olema liiga palju. Ikka tekib küsimusi: kuidas ma hakkama saan, äkki läheb kõik veel hullemaks, mida lapsed arvavad, mida küla arvab jne. Siina ümber olid õnneks toetavad töökaaslased.

„Kõverpeeglikilud“ on lihtne ja ladus lugu, kus ühtepidi on kõik detailselt ära jutustatud, samas mõtteainet saab sellest jutustatust palju. Või vähemalt need, kelle elus selliseid kilde kokku korjata ei ole, võivad õndsalt ohata: olen olnud õnneseen.😉

Kirjastus: Tänapäev

263 lk