Minu Muhumaa

Tuleb tunnistada, Katrin Pautsi kirjatöid ma varem lugenud ei ole. „Minu Muhu“ tundus alustuseks olevat hea valik, sest Hiiumaa raamat on loetud ja saartega on nii, et nad on mandrirahvale pisut erilisemad ja elamust pakkuvamad.

Katrin Pautsi Muhumaa aga kutsuv ei ole. Selles on nii palju negatiivsust, et paneb lausa mõtlema, et miks ikkagi. Võib olla on ta ise liiga tõrges kõige suhtes? Põhjust vimma pidada näib olevat küll, sest lapsepõlvetraumad on visad lahti laskma. Aga ikkagi, kui sa ise ütled, et mind ei huvita, küllap siis vastavad teised samaga. Vanasõna väänates võiks ju öelda: kuidas koer külale nõnda küla koerale. Lisaks kurdab  Katrin, et muhulased tema raamatuid ei osta ja temast kui kirjanikust ei arva ka midagi, seega vanasõna: ükski prohvet ei ole kuulus omal maal, on samuti vägagi omal kohal. Isikliku olemise vahele mahtus Muhu saart ka, kuid minu jaoks jäi see pisut tahaplaanile ja kadus oma pere saatuste taha ära. Samas kui ta ikkagi tunneb end omas kodus mitte just kõige paremini, siis on üsna suur julgusetükk kõik ausalt kirja panna. Edasistele suhetele võib see tuua nii kasu kui ka kahju. Nii on, et ükski paik siin maamuna peal ei näigi meile kõigile ühesugune. Väga kurb on, kui kodukant on küll südameküljes, aga seda koos kibestumusega.  

Minu kokkupuuted Muhuga on olnud muidugi läbisõidul ja turistina, mil külastasime peaaegu kõiki turistile kohustuslikke paiku. Näiteks käisime Üügu pangal, Koguva muuseumis, jaanalinnufarmis ja selles samas hobusekasvatuses, millest ka raamatus juttu oli.  Eredaim mälestus on elu uhkeimast tantsupeost, mis sai maha peetud Kuivastu sadamas praami oodates. Tulime Saaremaalt tantsupeolt ja n.ö isetekkeline järelpidu sadamakail oli vast vägevamgi. Spontaanne ootamatu inspiratsioonipuhang andis tantsijaile tiivad ja viis meeleolu taevasse. Need riivamisi kokkupuuted Muhuga muidugi põhja panevat muljet ei saanud jätta, lihtsalt tore saareke, millel on kindlasti oma vibe olemas.

Kirjastus: Petrone Print

231 lk