Murrangujooned

Aasta viimaseks lugemiseks jäi Nancy Hustoni „Murrangujooned“, mis on üsna sobiva pealkirja ja sisuga raamat aastale joone alla tõmbamisel. Vaatame ju aasta lõpulgi olnule tagasi ja mingi märgiline joon jääb kindlasti mööduma hakkavast aastast maha.  Raamat jõudis minuni läbi sõbra soovituse. Loetu põhjal võib öelda, et sõbra soovitusi tasub kuulata!

Taas kord on tegemist ühe perekonna looga, seekord läbi nelja põlvkonna kuueaastate laste nägemuse. Raamatu sündmustik viib 2004. aasta USAst Iisraeli ja jõuab 1944-45. aasta Saksamaale. Lapsed: Sol, Randall, Sadie, Kristina – selline on lugude järjestus. Neli last on erinevatel ajajärkudel lapsed.  Sol on Randalli laps, Sadie on Randalli ema ja Kristina laps, Randall on Soli isa, Sadie laps ja Kristina lapselaps, Kristina on Sadie ema, Randalli vanaema ja Soli vanavanaema. Neist sõja-aegne Kristina on sattunud sellise programmi nagu Lebensborni/elulätte küüsi. Samas mingil moel on sellest programmist saanud mõjutatud ka kõik järgnevad põlved. Igal lapsel oma lugu, mis põimub aja, olustiku ja vanemate mõjuga. Ühine joon on põlvest põlve pärandunud sünnimärk.

 „Murrangujooned“ oli nii minu masti raamat. Raamat põlvnemisest ja sõja mõjudest, aga ka emaigatsusest, hakkamasaamisest ja suhetest vanemate ja vana(vana)vanematega. Ja sellest, kui väga me tahaks või ei tahaks olla oma ema või isa moodi. Mingid jooned on sellised, mida on uhke omada, teised võivad aga panna häbi tundma.  On selge, et iga laps on mõjutatud oma elukeskkonnast ja nii on väga suur vahe kuue aastasel Sol-i ja kuue aastase Kristina kasvamisel ja  mõttemaailmal. Iga põlvkond nagu püüaks eelmise põlvkonna vigu vältida või parandada. Soli puhul arvati, et isegi pärandunud sünnimärgist tuleks lahti saada.

Võib olla just sellepärast, et jutustajad olid kuue aastased, olid Murrangujooned täiesti teistsugune, unustamatu lugemiselamus. Kipume ju ära unustama, et ka vanavanemad ja vanemad on olnud kord lapsed, kindlasti natuke meie endi moodi, aga samas ka absoluutselt oma moodi. Igatahes on seda tunnet, mille selle raamatu lugemine minu sisse jättis, raske kirjeldada. Parem lugege ise!

Loomingu Raamatukogu 2006

237 lk