Tänavatüdruk

Igavesed õppijad, kes ikka ja jälle end koolipingist leiavad, on erilised inspireerijad. Nad annavad ka mitteõppijaile innustustust teha midagi sama moodi. Kaja Kann asus enam mitte traditsioonilises õpilase eas Tallinna Ülikooli filosoofiat õppima ja kahe esimese õpiaasta kokkuvõttest on sündinud see raamat.

Kooli minemine, ükskõik siis kui hilises eas, toob kaasa üsna klassikaliselt tavalise koolilapse tunde, kus sa pead olema viks ja viisakas, õpetajat nähes võtad käe taskust välja, maha piiludes kardad vahele jääda ja tunnis annad märku kui vastata tahad. Tudengielu väljaspool kooli tahab samamoodi elamist  ka siis, kui sa ei ole enam kakskümmend ja isegi kakskümmendviis mitte. Kaja Kann kirjutabki kõigist neist katsumustest ja sisemistest heitlustest, mis tema teele tekkisid sellel ajal. See tudengielu on tal olnud üsna kreisi: suits ja alkohol, peod ja suits, tähtaegade ülelaskmine jms., suht lõdvalt võtab ta seda elu. Vähemalt pealtnäha.

Ma muidugi mõistan seda elu, miks ei peaks, on ju isegi korduvalt koolis käidud ja oldud ning nähtud. Et see elu raamatuks sai, on samuti vinge, sest tekst on ladus, nagu kuulipildujast tulistatud: terav, konkreetne ja avameelne. Ka loo ülesehitus on meeldiv, dialoogid vahelduvad sisemiste tunnete ja tegude kajastamisega. Lugedes tegelikult ei taju, millises vanuses tudeng on, sama moodi võiks käituda ja end tunda ka kahekümnendates noor inimene. Küllap ei ole asi üldse vanuses, vaid rollid elus määravad käitumise.

Ma ei arvusta seda elu, ega ka seda raamatut, vaid pigem enda valikut - lugedes tajusin korduvalt, et see raamat ütleb mulle parafraseerides klassikuid kallis, ta otsib palju nooremaid 😃 Minu jaoks kõlas see kõik ikkagi ühe tudengi päevikuna, mis võiks kõnetada eelkõige tudengeid ja tudengiks pürgijaid. Minu jaoks ei olnud seal enam suurt midagi, mis pinget pakuks, mis end unustavalt lugema paneks.

Kirjastus: Varrak, 2020

253 lk

Hingede öö

Meie juured on pärit ühest kandist ja kulutanud oleme sama kooli uksi, seega olid mul olemas isegi väikesed süümepiinad, et ma ühegi tema raamatuni ei olnud jõudnud. Karl Ristikivi on see kirjanik ja minu valikuks sai lõpuks ometi „Hingede öö“, mis on omamoodi autobiograafiline romaan.

Tegevuspaik viib 20. sajandi keskpaiga Rootsi ja sündmustik toimub ühe vana-aasta öö kestel. Kogu lugu toimub ühes veidras majas, kuhu autor astub sisse suht juhuslikult, soovides veeta seda ööd anonüümselt ja üksildust tundmata. Maja on täis imelikke ruume ja tegelasi. Igas toas vestleb ta sealviibijatega, ja sündmused tubades on ka kõik erinevad. Ühes toas on kadunuke, teises pruut, kolmandas kino jne. Iga tegelasega saab ta jutule ja need vestlused on sügavalt filosoofilised. Kõneldakse elust ja surmast, lootusest ja vihast, tunnetest ja usust, põgenemisest ja vabadusest…

Müstikat täis raamat oli see minu jaoks. Väga palju segast ja arusaamatut ning otsesõnu ei ole öeldud just palju enne lõppu. Siiski võib kusagil poole peal aimata, et see toast-tuppa kõndija on Ristikivi ise ja et ta tunneb süümepiinu oma kodumaalt lahkumise pärast ning valutab südant enda sulandumise (põgenikud ei aklimatiseeru nii kiiresti, et nad pooliti on alles oma vanal kodumaal lk 100) ja kodumaale mahajääjate pärast.

Sügavaid ja suuri mõtteid täis „Hingede öö“ ei ole lihtne lugemine. Kui see selgus, milleks see kõik, saabunuks veidi varem kui raamatu lõpuosas, oleks võimalik mõista kogu tegevust veidi paremini.  Minu arvates võiksid seda lugeda ka kõik tänapäeva põgenikud ja pagulased, kes ei ole oma motiivides nii päris kindlad. Võib olla leiaks sellest raamatust veidi kosutust hingele ja selgust mõtetesse, kui proovida samastuda kirjanikuhärraga.

..Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. Seda märkavad vanemad kõige paremini, nad näevad ju oma lapsi iga päev ja armastavad silmad väga selgesti, kui keegi sureb, kas või üsna natuke lk 110

Kõrbes paastumine ei nõua erilist iseloomukindlust lk 198

Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see, kellel ei ole suppi? Lk 238

Inimene, kes õnnetuse läbi ühe jala kaotab, ei mõtle üldse palju jalale, mis alles jäänud. See ei tähenda, et ta selle jalaga rahul ei oleks. Lk 187

Kirjastus: Eesti Raamat, 1991

256 lk

Sosinamees

Vahelduseks lugesin krimkat. Sosinamees, autor Alex North, tundus põnev ja kui usaldada kaaneinfot, mis ütleb, et raamat on  kümnendi parim krimiromaan, siis võiks ju loota närvikõdi.

Pärast oma armastatud naise surma otsustab Tom teha elus kannapöörde ja alustada uut elu teises linnas. Seda enam, et ta tunneb end väikese Jake isana suht läbikukkunud. Nii et uues keskkonnas loodab Tom luua ka suurema läheduse pojaga. Kolitakse väikelinna tontliku olemisega majja. Linn varjab aga sünget saladust, pea kakskümmend aastat tagasi mõrvas siin sosinamees viis poissi. Tookord tabati roimar, aga viimane laip jäigi leidmata. Kui nüüd kaob samuti väike poiss, on linn taas tagajalgadele aetud. Sosinad jõuavad ka Jake akna taha...

Uks kui jääb sul pisut lahti,

sosin kostub salamahti.

Üksi välja mängima

kui jääd, ei koju jõua sa.

Akna ees kui pole riivi,

keegi vastu klaasi kriibib.

Kui oled üksi, nukrus sees,

sind üles otsib Sosinamees.

Need sosinad olid tõesti judinaid tekitavad ja raamat ise nii hirmus õudsalt põnev, et hoiab väga hästi ohjes. Lugesin läbi ühe jutiga ja lubatud närvikõdi töötas täiega. Mulle meeldis, kuidas see lugu kokku seatud oli. Lisaks roimari äraarvamisele ja närvekõditavale tegevusele on selles loos ainest ka peresidemete ja lapsepõlvetraumade üle juurdlemiseks. Ja kuigi lugedes tekib lootus ja võib ette arvata, et küllap see lõpplahendus on Tomile ja Jakele õnnelik, siis oli see ikkagi üks kurb lugu. Ka siis kurb, kui jätta välja kõik tapmised.

Kirjastus: Pegasus, 2020

394 lk

Sügisball

 Vaatasin dokfilmi „Juured“. Selle filmi esimeses episoodis said kokku tüdruk Eestist ja poiss Tšehhist, teineteist õpiti tundma tutvudes üksteise kodumaade kirjandusega. Tüdruk luges Kundera „Olemise talumatut kergust“ ja poiss Mati Undi „Sügisballi“. See hetk filmist (nagu ka kogu film) oli ilus ja mõtlesin, et ma ei olegi „Sügisballi“ lugenud.

Mati Undi looming on mulle alati segase tunde tekitanud. Ta alustab oma looga ja siis hakkab see veerema täiesti mõistetamatus suunas, jõudes välja kusagile veelgi arusaamatusse kohta. Nii nagu mõte pähe tuleb, nii on see kirja pandud. Seda teksti on raske jälgida, kuid ometi on selles ka see miski, miks ikka ja jälle poolelioleva raamatu kätte võtad ja edasi loed. Ma ei teagi, kas see on jonn, mis nõuab aru saamist sellest, mida öelda tahetakse, või on see mõtete mäng nii ilus, et lihtsalt tahad sellest osa saada veel ja veel.  

Ega „Sügisballgi“ suur erand ei olnud. Lihtsamaks tegi selle lugemise jaotus, siin on konkreetsed tegelased, konkreetsest linnajaost. Iga tegelane omamoodi isiksus. Ka siin rändab kirjaniku mõte huvitavaid radu mööda, käies vahepeal ära ka konkreetsete teadmiste juures.  Näiteks luulest on kirjutatud nii: Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult [..] Jaan Kross oli luulet nimetanud ühiskonna enesetunnetusorganiks. Belinski rahva iseteadvuseks, vaimse elu õieks ja viljaks. jne lk 103.

Nii et ilus ja valus ning omamoodi segane on see lugu, kuid see tekst on väga lummav. Minu arvates on „Sügisball“, mis ilmus juba 1979. aastal, ajast eest, või õigemini seda sügavat nõukaaega ei tajunud mitte millegagi. Inimesed on ikka inimesed oma veidruste, nõrkuste, vaimukuste ja kõige muuga. Ja muidugi võiks see raamat riiulist alati võtta olla. Minu arvates ei olegi vaja lugeda algust, võib lugeda ka lõppu või keskpaika ja ikkagi on kuidagi eriliselt tore.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1979

183 lk

Karjala kauge kutse

Vahelduseks käisin jälle raamatureisil ja reisisin Tõnu ja Viktoria Tuulase silmade läbi Karjalas.

Minu jaoks oli see väga tore reis, sest kirja ei ole pandud ainult käisin-nägin, vaid ka killuke ajalugu lihtsas selges keeles. Üle ei ole pakutud ei faktide ega ka muuga, nii et lugemine on vaheldusrikas ja täpselt paras selleks, et tutvuda selle piirkonnaga. Raamat annab hea ülevaate Karjala olulisemates paikadest, mida võiks külastada.  Ahvatlevalt kirjutatakse sellest, mida on neis paikades vaadata ning miks on just need paigad olulised. Igatahes kõlas kirjutatu väga kutsuvalt küll. Lisaks on raamatule suureks boonuseks kaart, kust sai lugemise käigus pidevalt üle vaadata, kus miski asub. Samuti tekitavad isu sinna ise reaalselt kohale minna need suurepärased fotod,  mis raamatut ilmestavad. Karjala võinuks olla jupike Soomest, kui ajalugu oleks selle paigaga paremini ümber käinud. Olgu selle ajalooga kuida on, kuid sellest raamatust ammutatud infoga võib sinna reisile minna küll.

Tegelikult olen ma Karjalas käinud, kunagi põrsapõlves ja isegi kaks korda.  Toona tahtis seiklusjanu väljaelamist ja õnneks me ainult ei unistanud, vaid tegime neist nii mõnegi teoks. Üks selline n.ö teoks tegemine oli rongireis Valge mere äärde sõbranna venda vene kroonu vaatama. Sellest reisist on mul meeles lõputu rongiga loksumine, kusjuures millegipärast see rong seisis ühes peatuses tunde, mis muutis selle reisi ajaliset liiga pikaks. Rongi aknast nägi küll vahelduvat maastikku, kuid oli talv ja ega midagi erilist seega peale mõne kaljunuki silma ei hakanud. Küll aga on meeles ehtne vene küla seal Valge mere ääres, suured lumehanged ja külma teistsugune tajumine. Kuna vaid külakolka nägemine meie reisikihku ei rahuldanud, tegime ühe teise reisi veel ja seda Petroskoisse, toonase nimega Petrozavotskisse. Ega sellestki reisist midagi palju meeles ei ole, kuid raamatust tuli tuttav ette hotell Karelia nimi, toona ma mõtlesin, et kui ilus nimi on hotellil.

Kirjastus: Varrak, 2020

174 lk

Minu esimene elu

Enne näosaadet teadsin peamiselt vaid Olav Osolini nime, näosaade tõi ta rohkem nähtavale ja esile tõusid mehe muhedus, sõnaosavus ja suurepärased muusikaalased teadmised. Seega tema isik ning olek pakkusid huvi sedavõrd, et raamatuks vormunud elulugu läbi lugeda.

Osolin on loonud läbi oma teatud osa eluloo kajastamise omamoodi ajaloo raamatu. Sündides sügaval nõukaajas ei saagi ajastutruudusest üle ega ümber.  Nii nagu ta räägib, nii ta kirjutab – natuke muhedalt, huumoriga ilmestatult, samas olles asjalik, faktiteadlik ja eneseirooniline. Neid kohti, kus naerma pahvatasin tema lustakate seikluste ja sekelduste peale, neid oli pea igas peatükis ja igast seiklusest oskas ta luua omamoodi toreda puändi samuti. Pulli tema elus on tõesti saanud! Mulle tundus, et härra Osolin teadis väga täpselt, millese oma nina toppida ja millega mitte tegeleda,  kus maal on õige aeg lõpetada ja millal ning millega alustada.

Vaatamata jutustamise laadi muhedusele ma siiski selle raamatuga päris lõpuni ei jõudnud, õigemini kolmveerand raamatut korraliku lugemist ja kaasaelamist, siis sai minu huvi (või kuidas seda nimetadagi) otsa, sest neid seiklusi läks liiga paljuks. Ülejäänud veerand sai lihtsalt läbi lehitsetud ja valikuliselt ka loetud. Minu jaoks oli raamat lihtsalt liiga paks ja need seigad, mis seiklusehõngulised olidki, neist tekkis lõpuks üledoos. Nii et pisut lühem variant raamatust olnuks ideaalsem lugemine.

440 lk

Kirjastus: Varrak, 2020

Minu Vormsi

Nüüd, kui kõik reisid on lukku pandud ja lukuvõti ka katki murtud, on paslik oma reisihimu vähendada reisiraamatute lugemisega. Mina käisin Vormsil Petrone Prindi ja Barbi Pilvre abil.

Barbi Pilvre omab Vormsil juba aastaid suvekodu ja sage kokkupuude saarega on loonud talle oma kindla nägemuse sealsest elust ja olust. Raamat mahutab palju ja annab kenakese ülevaate saare igast nurgast. Siiski ei ole see lihtsalt ühe naise subjektiivne nägemus meretagusest kõrvalisest maanurgast. Selle raamatu tarvis on uuritud ajalooürikuid jm saarega seotud kirjandust. Just see ajaloo osa imponeeris mulle kõige rohkem: on oluline teada, kuidas ja milliste mõjutuste saatel tänane keskkond on kujunenud.  Väga palju on selles loos kajastatud ka isiklikku: suhteid naabritega, volikoguga, perekonnaga. Samas sobitus see isiklik osa samuti raamatusse, seda enam, et ehteestlaslikult tahame ju ikka teada, kuidas keegi elab, suhtleb ja mille eest võitleb.  On armas, et suvevormsilased tunnevad siirast muret saare looduse ja traditsioonide hoidmise pärast.  Minu arvates olid kõik olulised kohad, vaatamisväärsused, inimesed mainitud ja selle raamatu teadmistega võiks Vormsit avastama minna küll.

Minul tekkis lugedes ka pisut äratundmisrõõmu, sest olen Vormsi selle kaheksakujulise tee läbinud, Saxby tuletorni juures jalgu vees leotanud, Prästvike matkarajal kõndinud, kõrtis Krog 14 einestanud, Hullo poest jäätist ostnud, ühe veski juures kohalikku käsitööd uudistanud, lahke müüja pajatusi saarest kuulanud ning esimesest valitud praamist maha jäänud. Saarele me muidugi ei jäänud, sest järgmine praam mahutas meid ära (nagu mainis ka raamatu autor, neid autosid sõna otseses mõttes topiti sinna, millimeeter autode vahe). Täna sõidab suurem praam ja ilmselt selliseid ekstreemsusi praamile sõitmisega enam ei pea kogema.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

248 lk