Minu Stockholm

Ootasin põnevusega Minu Stockholmi  saabumist. Stockholm on ju meile geograafiliselt  nii lähedane linn ja enamasti arvame kõik, et me teame tast piisavalt palju, mis sellest, et korra või paar on sinnapoole kiigatud. Minu teadmised ja kogemused selle linnaga ei ole eriti suured. Seega lootsin siis natuke oma kogemustepagasile selgitust saada ja Rita Ahonen avardas senist pilti päris hästi.

Kui inimene nõukaaegsest olemisest satub suurde ilma, siis halenaljakad juhtumised on küll garanteeritud. Ja neid, kord suuremaid ja siis väiksemaid äpardusi Rital ikka juhtus. Raamatule andsid need naljad rõõmsa nüansi juurde.

Kuid lisaks naljale, annab autor oma visaduse ja erinevates olukordades toimetulekuga  kinnituse, et tubli naine saab igal juhul hakkama.   Kogu loos on olevik minevikuga läbi põimitud, mis annab loetule efekti juurde. Kauge aja tagant kõike ju ei mäleta, aga kui meenutama hakata, siis tulevadki esile killud, millest saab kokku ühtse ajastupildi.  Väga toreda tervikliku mulje jättis ka Rita esitatud Rootsi haridussüsteemi kirjeldus. 

Kuna 192. leheküljel käsitletakse väga pikka perioodi, siis mõned teemad jäid siiski minu arvates hüplikuks. Näiteks abikaasa oli, oli, ja siis kadus kogu loost.  Ilmselt ei olnud Heiki oluline osa Rita   kogemustepagasist. Või vähemalt näib, et  ühise kogemuse ja kogemise aega ei olnud  palju, sest enamus tegevusi toimub sõprade ja tuttavate toel.

Sellegipoolest, raamatu autor on väga hästi hakkama saanud nii oma kooli loomisega, kui ka selle raamatu kirjutamisega. Seega on kindel, et vanniga ta merel enam ei uju, „jalge alla” on ajaga saadud ikka kindlam pinnas, s.t on tal rohkem eneseusku, julgust, tarkust, kogemust selleks, et kõigega toime tulla. 

P.S Kuidas sai Rita Ahonenist  Rita Heinot Ahonen – see väärib lugemist :D

 Loe ka:

http://raamatusoltlane.blogspot.com/2013/10/minu-stockholm-vanniga-merel-rita-ahonen.html 

http://maemaailm.blogspot.com/2013/10/minu-stockholm-rita-ahonen.html

http://kuribarbie.wordpress.com/2013/10/23/minu-stockholm-midagi-tuttavat/

http://www.elukiri.ee/2094198/jalle-vanniga-merel

.

Viimane kiri Rootsi

 

Elatud on juba aastaid võõrsil või siis ehk juba kodus. Asjad edenevad nii, kuidas Karl Oskaril jõudu ja pealehakkamist on, ja seda tal on. Seda on kogu Ameerikas. Teaduse ja tehnika kiire areng jõuab ka Karl Oskari koju ja annab pisutki hõlpu Kristinale, kes saab nüüd perele riided kokku vuristada õmblusmasinal. Kristina on leppinud kõigega, ka sellega, et tema eluaastad siin võõral mandril ei kesta kaua. Ta palub vaid, et saaks lapsed veidigi suuremaks kasvatada, kuid tema jõud on raugenud. Keha on kurnatud sagedastest rasedustest ja igatsusest. Kristina tundlik natuur ei olnud selleks kõigeks loodud. Karl Oskar sai aru, et Kristinal on raske, aga ta ei mõistnud tema hingeseisundit lõpuni. Armastatud kaasa surm murrab ka tema sihikindluse ja teotahte.

Inimene on kord nii loodud, et otsitakse ja igatsetakse paremat, aga kas see uus on alati parem? Ühtemoodi surelikud ollakse nii vanal kui ka uuel maal, nii kodus kui võõrsil.

Läbi nelja osa käsitletakse peaaegu ühe inimpõlvepikkust perioodi, kus lisaks perekonna loole on palju ajaloolist tausta 20. sajandi keskpaiga Ameerika elu, olu, muutumise, arenemise kohta. Aastatest minnakse üle, aga milleski katkendlikku tunnet ei jää. „Tee tööd ja näe vaeva” on läbivaks jooneks igas osas. Kas tuleb ka armastus? Armastus on, on Karl Oskari ja Kristina, Kristina ja Jumala,  Karl Oskari ja uue kodumaa vahel, kuid Kristina leppis vaid armastusega oma mehe ja laste vastu, uus kodumaa jäi talle võõraks. Mis sellest, et leppimine tuli. See maa muutis neid kõiki, kuid ka nemad muutsid Ameerikat ja sealsete elanike elu. Suured indiaanlaste elualad said asustatud võõramaalastega, kes kodustasid selle endale. 

Kui tavaliselt aegu hiljem pärast lugemist ei mäleta sisu ja tegelasi, mäletad vaid tunnet  – oli hea raamat, siis selle tetraloogia puhul küll mälu suures plaanis millegagi alt ei vea. Peale emotsiooni mäletad ka teatud nüansse. Karl Oskar ja Kristina on tegelaskujud Rootsi kirjandusest ning sama olulised, kui Eestile Vargamäe Andres või Norrale Kristina Lauritsatütar. 

Informatiivne:

http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/01/21/pohajamaade-romaan/ 

Asunikud

Tetraloogia kolmandas osas on alanud argipäev Ameerikas. Esialgsed plaanid ei lähe täpselt nii nagu mõeldud oli. Ajutises palkmajas tuleb elada plaanitust kauem. Raha ei jätku, nii nagu loota võis. Äpardumisi ja ebaõnne tuleb ka siin „Ameerigas” ette. Kuid Karl Oskar on täis tööindu, tulevikuplaane ja uhke saavutatu üle. On kirjutatud esimesed kirjad kodumaale ja ka vastused saadud. Uhkusenoodiga annab Karl-Oskar ülevaate oma töödest ja edusammudest. Tema kirjapilti ja sõnavarasse imbub üha enam võõraid, inglisepäraseid väljendeid.

Tekivad esimesed kaasmaalastest naabrid. Kogukond kasvab ja areneb. Paraku ei tuldud  siia üksnes elama, siin ükskord ka surrakse. Tuli valida sobiv paik kalmistu jaoks, ja ei lähegi palju aega, kui esimene lähedane saab maetud võõrasse mulda. Karl Oskari kullaväljadelt saabunud vend Robert on oma rännakutel nakatunud surmatõppe.

Kui kodumaal oldi kammitsetud eelarvamustest, siis siin ollakse paljuski vabamad. Kristina sõprus Ulrikaga poleks Rootis kõne allagi tulnud. Siin aga on ta valmis seisma ka naabritega tüllimineku hinnaga oma sõpruse ees. Isegi oma järjekordselt sündinud lapsele paneb ta sõbranna nime. Jah,  Ameerika on Kristinat muutnud, kuid igatsus oma vana kodumaa järgi ei ole kusagile kadunud, mis sellest, et kolm viimati sündinud last on juba ameeriklased, kellest üks hakkab kandma ka ameerikapärast nime.

Paraku katkematu töörügamine, enesele mittehõlpu andmine on neist teinud enneaegu vanad inimesed. Kristina sünnitused on üha raskemad ja neist toibumine võtab rohkem aega. Karl-Oskar veab oma jalga järgi ja adub ka ise, et jõud hakkab raugema, mis sellest, et ta peaks olema mees oma parimais aastais. Kristina usub ettemääratusse - kõik on Jumala tahe, inimene on vaid Kõigevägevama tööriist. Sellest tingituna  said nad osalisteks Ameerika ümbermuutmisel.

Kas see on määratud või vaba tahe, aga lugeda jääb tetraloogia viimane osa.

Sisserändajad

 

Tetraloogia teises osas saab kaasa elada väljarändajate Ameerikasse jõudmisele ja oma koha otsimisele. Uus algus ei  olnud samuti kerge, kuid väike helguse ootus,  lootusekiir paremale elule, oli olemas. Hakatakse rändama sisemaa poole, olemas soovitud elupaiga aadressilipik. Sõidetakse raudruunaga, mööda jõgesid aurikutega. Enamusele on see uudne kogemus ja hirm jälitab pidevalt. Lisaks tundmatutele masinatele kardetakse ka inimesi, olevat ju „Ameerigas” palju pätte ja sulisid. Ja nii ongi, ka kurjategijad on ettevõtlik rahvas, kes ei pea paljuks ka oma kaasmaalast rünnata. Lisaks kõigele teeb  keeruliseks rännaku see, et võõral maal ollakse keelt oskamata nagu kurdid ja tummad.

Kuid võõras ümbrus ja uus olukord on need, mis panevad väljarändajate pesakonda kokku hoidma. Isegi oma toidupalukest on hakatud jagama. Kristinagi on sunnitud pidama tõelist sisemonoloogi teemal, kas anda Läänelombi Ulrikale tükk leiba või mitte.  Peale selle ei saa ta aru ka sellest lõputust minekust, sobivat maad paistab olevat küll ja küll, aga mees oma sihikindlusega muudkui tahab minna ja minna.

Pärast pikka rännakut jõutakse soovitud paika Minnesotas, kus taas ootab ees töö, töö, töö. Aga seekord ikka uue lootusega ja parema ootusega. Esialgu ollakse lummatud viljakast pinnasest, tundmatutest puudeliikidest, võrreldakse neid oma kodumaal olnutega ja ollakse mõneski uhked, et meil kodumaal oli see ja too asi parem. Teadupärast on kaugemal rohi rohelisem, taevas sinisem.

 Vaatamata sellele, et teised kaasreisijad on juba oma maad välja valinud, Karl-Oskar muudkui läheb ja läheb. Tema jaoks ei ole veel küllalt hea. Hetkeks tekib ka Kristina hinge pahameel, aga mees on valiku teinud, sellega naine lepib. Jõutakse Ki-Chi-Saga järve äärde - koju. Mees teadis, mida mees otsis. Mehele oli hinges kõik lihtsam. Kristina aga igatses, igatses astrahani õunapuu õunu ja kodumaist kibuvitsapõõsast , tuttavaid inimesi, kirikus käimist.

Kord tehtud valikud on need, millest tagasiteed enam ei ole. Lugemist ootab tetraloogia kolmas osa. 

Väljarändajad

Ei teagi, kas on see sügise sündroom, aga viimasel ajal satuvad kätte vägagi nukra alatooniga lood. Sügavalt kurblooline on ka  Vilhelm Mobergi tetraloogia esimene osa.  See on nagu jätkuks eelmisele postitusele -  väljarändamised ei ole midagi uudset, kõik kordub. Loetud romaan keskendub minekule 20. sajandil Rootsist Ameerikasse.

Karl Oskar on kuningliku nime ja oma suguvõsalt päritud  eriti suure ninaga mees. Näiliselt on olemas kõik: oma talu, naine Kristiina, vähe sekkuvad vanemad, riburadapidi sündivad lapsed ja töö, töö, töö. Kuid see lõputu rügamine ei toonud hingele midagi ja vaatamata suurtele ponnistustele saadab neid pidev äpardumine. Nad püüdsid ülesmäge, läks aga allamäge.  Tööd tehakse, aga isegi laste kõhud ei saa korralikult täis.  Kui naine on sügavalt usklik, siis Karl Oskar usub peale jumala ka iseennast. Kusagilt on kuuldud unistuste maast Ameerikast. Otsus minna küpseb pärast traagilist sündmust.

Laevareis on kõike muud kui kerge. Kordamööda kõnelevad Karl-Oskar, Kristiina ja teised minejad. Kellel on ainult siht silme ees, kellel kahetsus hinges, kelle „üks jalg” jääbki kodumaale. Kapten loeb kokku reisi ajal lahkunud, on jõutud „Ameerigasse”.

On 20. saj keskpaik. Aeg, mil rõõmu oli väga vähe. Noor oldigi vaid seni, kuni mindi mehele või võeti naine. Harimatus, paika pandud reeglid, ebausk ja teadmiste vähene levik andsid oma panuse inimese olemisse. Kuid ka tol ajal olid ettevõtlikud, kes julgesid võtta riske.  Kõik ettevõtlikud ei olnud alati heade kavatsustega.

Vaatamata traagilisusele ja ajastu süngusele on selles raamatus siiski palju armastust, hoolimist. Lugemine on väga kaasahaarav ja annab oma pitseri alatiseks. 

Loe ka:

http://siinpoolsilmapiiri.blogspot.com/2010/01/sugav-ja-sisukas-kodumaa-jatmise-lugu.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Vilhelm_Moberg

Eesti ustest – sisse, välja

 

Nüüd, kus pea igas peres on keegi välismaaga seotud, ei ole võõrsile minek, olek ja tulek midagi suures plaanis erilist. Igaühe enda jaoks siiski. Kuid põhjused, miks, millal, kuhu minnakse - on erinevad ja erilised.

Tartu Ülikooli eetikakeskus on kokku kogunud selgitavad lood, miks on võetud vastu otsus Eestist ära minna, ja ka vastupidi, kuidas tulla elama või pöörduda tagasi  Eestisse. Igal ühel on olnud väga erinevad  põhjused, ajendid, võimalused, seega  esseede valik ei ole ühekülgne. Kelle jaoks on Eestis külm, kes näeb Eestit kitsana, keda sunnib minema piiratud tööalased võimalused, keda armastus ja uus perekond jne. Eestist on ka varem ära mindud ja selles raamatus on esindatud erinevaid äramineku ajastuid, k.a nõukogude ajal elama minek Lääne-Siberisse.

Väga liigutav oli Tatjana lugu, kelle unistuste maaks oli Eesti. Tragi naine oskas oma tahte, asuda elama Eestisse ka ellu viia, vaatamata sellele, et siinne bürokraatia ei ole sugugi hellitanud.

Igas essees on ära toodud  hetked, mil unelm on saanud teoks ja saabub reaalsus, kellele see siis sobib ja kellele mitte.

Margit Sutrop kirjutab koostajate nimel Loodame, et eestlaste mineku ja tulekuga seotud problemaatika mitmekülgne kajastamine võimaldab paremini mõista eestlaste rände põhjuseid ning nende inimeste tundeid, kes kodust lahkuvad või tagasi pöörduvad.

Kui meil, kes me oleme ja elame Eestis püsivalt  ilma äraminekumõteteta ( kuigi väike salaigatsus on põues), siis selline teiste mõtete lugemine on vägagi tervendav. Valitud esseede lugemine aitab paremini mõista nii minejaid kui tulejaid ja aitab teha omi järeldusi. 

Vaata ka:

http://arvamus.postimees.ee/536510/eesti-ustest-sisse-valja-ehk-valiseestlaste-pilguheit-kodumaale 

Minu Albaania

Eelnevalt kuuldud info andis ajendi valida riiulist just see raamat. Mida öelda, igale asjale vist ei olegi seletust. Teadis ju Helmi Vela ka ise, et internetis tutvusi ei sõlmita, uisapäisa suhtesse ei tormata. Aga mõnikord on nii, et tegutsed ebamõistusepäraselt, oledki nagu halvatu. Ja hea on, kui suudad leida väljapääsu. 

Minu Albaania on reisilugu ühe ebaõnnestunud abielu kaudu. Reisi kui sellist on selles loos väga vähe. Esile on toodud Albaaniast väga palju negatiivset. Ebaõnnestunud kogumuse taustal ei oska aru saada, kas Helmi isiklikud kogemused varjutavad tegelikkuse või ongi põhjamaalase jaoks sealne elu pigem halvamaiguline. Ilmselt Helmi piiratud liikumisvõimalus ja keele vähene oskus ei võimaldanud näha ja kirjeldada rohkemat.

Kogu abieluloos lisaks tutvumiseloole oli vale ka Helmi nime tähendus albaania keeles. Kui ikka sinu nimi tähendab mürki, siis võib "mürki" võtta selle peale, et juba sinu nimi mürgitab sinu „teise poole” mõtlemist. Meil ju öeldakse, et nimi ei riku meest, aga ei kujuta ette iga päev hüüdmas näiteks Julm´a. 

Igatahes õpetlik lugu, milleni võib viia väga suurte erinevustega  kultuuridest pärit inimeste kooselu. Tegelikult antud juhul isegi ei usu kultuurilistesse erinevustesse,  selles loos on ilmselt tegemist lihtsalt julma inimtüübiga mehe näol.

Teksti on aidanud kirja panna Katrin Buchanan. 

Veel kirjutavad:

http://rabatee.blogspot.com/2013/01/raamat-helmi-vela-minu-albaania.html 

http://katrjuusha.blogspot.com/2013/01/helmi-vela-minu-albaania.html

Videol ei ole otsest seost raamatuga.