Tänavakass Bob

Minu arvates on olemas kahte liiki kasse, ühed on tavalised kõutsid, kes kõnnivad omapead ja inimest k.a oma peremeest-perenaist mitte millekski ei pea. Teised kassid on erilised, nad kõnnivad ka omapead, aga oskavad end oma lähedastele kuidagi eriliselt armsaks teha oma hellusevajaduse ja kiinduva käitumisega. Ühe erilise kassiga kokkukasvamisest räägibki James Bowen oma väga südamlikus tõsieluainelises raamatus.

Mees ja kass, nad mõlemad olid mingis mõttes hüljatud. Mees oli allakäigu tee valinud kunagi ise ja kass oma minevikust kõnelda ei oska, aga ilmselgelt ei olnud saatus ka teda hellitanud. Kokku need kaks  said ja võib öelda, et nad päästsid üksteist: tänu Jamesile sai kass endale kodu ja tänu Bobile õppis James kodu hindama. 

Raamatus antakse väga hästi edasi tänavaelu kogeja tundeid ja mõtteid: kõik päevad ei ole vennad ja kõik inimesed ei ole sõbrad. Teatud mõttes on loetu nagu kassikasvataja käsiraamat. Esmalt just raamatu esimeses pooles on palju kassikasvatajale vajalikke nõuandeid, ja teisalt annab ta edasi väga hästi neid emotsioone, mis valdavad inimest, kui ta üht armsat kiisut näeb. On ju veider, kui James üksi tänavail oma kitarriga esines, panid inimesed teda oluliselt vähem tähele kui siis, kui ta oli oma kassiga. Looma vastu tekib inimeses tavaliselt suurem kaastunne kui teise inimese vastu. 

Lihtne, ladus ja südamlik lugemine.

 

Vaikuse hääl

... on suuri, sügavaid ja eluterveid mõtteid täis raamat Jaan Tättelt. Autor mõtiskleb elu olemuse, inimese ja looduse, pühaduse ja vaikuse, ühtsuse ja üksilduse, südamehääle ja märkide teemadel. Ja see, kui lihtsalt ja millise loogikaga ta seda teeb, on väga armas ja nii õige.

Võib vaid nõustuda sellega, et inimene ei oska enam olla niisama, lihtsalt olla vaikuses, mitte midagi tegemata. Kui me midagi ei teegi, siis teler töötab nagunii kogu aeg, et täita meie mõtteid ja meeli. Võõras pealepressitud müra segab oma mõtete saabumist. Jah, nii on lihtsam […] Aju on nagu talusulane, kes teeb niipalju, kui temalt nõutakse. Lk 15

Jaan tõdeb, et enamuse ajast puhub tal peas tuul, ja kui tema pea kubiseks numbritest ja valemitest, siis ei oskaks ta vist laule luua (lk 55). See tuul, mis Tättel peas puhub, on vast mahe lõunatuul, mis ilmselgelt on  toonud endaga kaasa ka selle armsa raamatu ilmumise :D. 

Ka raamatu ilmumise ajastus on kuidagi väga õige, - on ju  hingedeaeg, mis on rahu ja vaikuse püha ning aeg endasse ja elu mõttesse süüvida.

Islandil: Kohalolek ja rändamine

Island on väga eksootiline põhjamaine riik, mille meile eestlastele on lähemale toonud meie oma kaasmaalased, seltskond muusikuid-muusikaõpetajaid. Juba mitmeid aastaid tagasi ilmus Tarvo Nõmmelt Minu Island ja nüüd siis Risto Laurilt juba teine etteaste.  Raamatu kujundus ja ilusa suure kirjaga – ISLANDIL – andsid aluse eeldada, et raamatus on reisimuljed, looduskirjeldusi ja elamusi saareriigist. Paraku neid aga oli seal vaid väga vähesel määral. Kõige rohkem vast raamatu esimeses peatükis.

Kuna raamat on loodud facebooki postitustest, siis on raamat kõigest sellest, millised teemad härra Lauri tähelepanu igapäevaselt pälvivad k.a maanteedel koperdavad autod, tasuta transport, hr Ansip  jne. Samas see, mida ta kirjutab, on kirjutatud väga hästi. Hr Laur tajub imeosavalt erinevate argiolude tausta ja tagamaid ja kirjeldab kõike otsekoheselt, ilma sõnu valimata, tsensuurivabalt, nii nagu parasjagu mõte on pähe tulnud. Selles kõiges on parasjagu ülbust ja võib öelda, et ka veidi üleolevat suhtumist. Just sellepärast võib see kirjutatu kas absoluutselt meeldida või siis üldsegi mitte.   

Mulle enamasti meeldis. Juba raamatu sissejuhatust lugedes kihistasin naerda. See kuidas üks väike põnn ründab klaverimängijat oli nii lõbus ja halenaljakas lugu. Ja oli ka teisi tähelepanekuid, millega absoluutselt võib nõustuda ja samas nentida, et selliselt pole osanud asjale mõelda. Oli ka asju, mille puhul võiks öelda, et mingi austus võiks ikka olla, aga see selleks. 

Ladus, kerge, lõbus ajaviide.

Kirjad Siberist

On Silvi Korbi mälestused nooruseajast, mis tulid tal üle elada küüditatuna Siberis. Selliseid mälestusteraamatuid on ilmunud juba päris palju, aga samas iga lugu on kordumatu ja väärib kindlalt tähelepanu.

Nagu ütleb ka raamatu pealkiri, on tegemist päris ehedate Siberist saadetud kirjadega, mille kirjutasid raamatu autor ja tema vanem õde Lehte. Lugu ise algab veidi varem, 30ndate aastate Läänemaalt. See on nagu täiendavaks teabeks, millistest oludest inimesed kangutati lahti, millest ilma jäeti. Kirjutatud on küllalt napisõnaliselt, kuid ajastu üldpildi annab see väga hästi edasi ja lisaks on toetamas kirjutatut ka fotomaterjal.

Siberist saadetud kirjades puudub liigne nutt ja hala, kirjutatakse kõigest. Paralleelselt kirjadega on raamatus ka autori mälestused, millest  osa puudutab karmides oludes peituvaid raskusi ja nende ületamist. Kusjuures olemata ei jäänud  halenaljakad seiklusedki. Noor oldi ka Siberis ja olude kiuste tehti kõik mis võimalik, et elada noore inimese elu.

Asjaolu, et mulle olid paljud paigad ja nimed Läänemaalt Vatla ja Paatsalu kandist tuttavad, muutis kindlasti lugemise südamelähedasemaks.

Kortermaja

Kortermaja on jutukogu Dagmar Lambilt, kus lastakse piiluda ühe paneelmaja korteris elavate inimeste argipäeva. Iga peatükk on ise lugu ja korteriuste tagust elu tutvustatakse segamini ehk siis mitte korterinumbrite järjekorras.

Sama palju kui on inimesi, on ka erinevaid inimsaatusi, kombeid ja käitumisi. Selle maja korterites elavad veidrikust vanahärra, lärmakas venelanna oma mehega, geist isa, kelle pojal polnud asjast aimugi, korterinaabritest sõbrannad jne. Iga lugu on omamoodi ootamatu ja eriti meeldisid mulle lugude lõpplahendused – midagi küll öeldakse, aga mitte lõpuni ja lugeja otsustada jääb siiski, millise inimliku veidrusega (pahega) tegemist on. 

Vaatama sellele, et iga peatükk on omaette lugu, on tegelased mõnevõrra seotud. Ja seda samaväärselt sellega kui palju ollakse tuttavad üksteisega suures kortermajas. Autoril on väga ladus kirjastiil ja ta on väga hästi sisse elanud erinevate tegelaste rolli ja tabanud peenetundeliselt erinevaid sotsiaalseid olukordi.

Lihtne, kerge ja ladus lugemine.

Selliseid kortermaja raamatuid on ilmunud varem ka. Nata Pinolt "Trepikoda"  ja Anne Radgelt "Ma teen su nii õnnelikuks".

Meesteta suvi

Ma ei ole ammu ühte raamtut ajaliselt nii kaua lugenud. Ei edenenud see Siri Hustvedt´i "Meesta suve" lugemine, aga samas pooleli ka jätta ei saanud.

Tegemist on ühe juba vananeva naise ennast, abielu ja naise elu üldse analüüsiva teosega. Raamatu peategelane, Mia, otsustab pärast närvihaiglat veeta aega oma lapsepõlvekodus. Tema 30 aastat kestnud õnnelik ja hästitoiminud abielu lõppes mehepoolse pausiga ja nn paus kujutas endast uut ja nooremat seelikut. Tõepoolest on hulluks ajav olukord.

Loosse segunevad tema naabrid, hooldekodu elanikud, tüdrukud, kelle suvekursust ta juhib ja naist asjadega kursis hoidev tütar Daisy.

Mõtted on esitatud kaootiliselt ja raske oli aru saada, millistest tegelastest ta nüüd räägib parasjagu. Kui aga järjepeale saada, siis on kõik hästi, kuigi mingit ühtset tervikpilti ei tekigi. Mingi kiirlugemine see kindlasti ei ole, vajab ikka süvenemist nagu vajasid ka selgusele jõudmist Mia tunded.

Kusagil poole peal kontrollib autor, kas te ikka veel loete. No juba sellepärast ei saanud pooleli jätta :D Kirjutatud on küllaltki vaimukalt, parasjagu irooniliselt, millel ka väike nurkrusenoot on juures.

 Veel on lugenud:

http://raamatukoikoi.blogspot.com/2013/04/siri-hustvedt-meesteta-suvi.html

Metshaldja päevik

Mul puudusid vähimadki eelteadmised ja eelarvamused enne Mari Metsalliku kirjutatu lugemist ja pean ütlema, et läbi lugesin selle raamatu  n.ö ühe hingetõmbega. Hiljem sain teada, et ta peab ka blogi,  osalt raamat dubleerib seda. Mulle see lugemine meeldis. Ja kui järele mõelda, siis osalt sellepärast, et kirjutatud oli ta mõnusalt voolavalt. Mina liigitaksin selle raamatu kusagile esoteerika ja ilukirjanduse vahele, kusjuures neist esimese  puhul käivad alati kaasas mõtted – uskuda või mitte, ja teine on nagunii enamasti väljamõeldis ja annab fantaasiale vaba voli. 

Tegemist on noore naise väga suure elutarkusega kirjutatud raamatuga. Raamatu autor on pöördunud looduseusku ja jagab oma kogemusi ning mõtteid naiseks olemisest, maailma kõiksusest, headusest ja kurjusest. Kõikide tema mõtetega ei saa küll nõustuda ja sellist elu elada nagu tema on valinud, ka sellega ei saaks meist enamus hakkama ja ilmselt ei julgekski selliselt eksperimenteerida. Kuid siiski mõjuvad tema mõtted inspireerivalt. Lugedes on palju mõttekordusi, kuid millegipärast selle raamatu puhul ei mõju need häirivalt, vaid  pigem nagu varem loetut kinnistavalt.

Eks igal ühel on oma jumal ja usk, millesse ta usub ja keda ta kummardab. Mari mõtted näivad väga loogilised.

Me vajame värsket õhku, mis on segunenud õietolmu ja lillede eeterlike õlidega, vajame puhast vett, mis jookseb mööda allikaid ja päikeseenergiaga laetud toitu, mis kasvab puhtas looduses meie ümber. Me peame leidma aega jalutuskäikudeks, looduse vaatlemiseks ja mõtestamiseks. Niisugune looduses viibimine kiirendab ja puhastab mõtteid.

P.s on see ka kujunduselt väga ilus raamat!!!!

 

Veel on lugenud:

http://vaikus-on.blogspot.com/2014/06/mari-metsallik-metshaldja-paevik.html