Ma pidin surema musta lesena

 

Sakslanna Sabine Adler kirjutab Tšetšeenia tragöödiast. Selleks viibis ta otse sündmuste keskel, tutvus kohalike inimesega ja püüdis sulanduda sealsesse ühiskonda.  Sündmuste taustal, mis hiljaaegu Prantsusmaad tabasid, aitab see mõista terrorismi ohvriks sattumist laiemalt.

Raamatus jutustatakse sõja taustal ühe tšetšeeni perekonna lugu, kusjuures kõik sündmused on kajastatud eelkõige naiste rollide läbi. Kesksel kohal selles loos on Raissa, kelle peres on kokku neli tütart ja neli poega. Vene väed on tunginud Tšetšeeniasse ja enamus vendadest on astunud vastupanuliikumise ehk pühasõdalaste ridadesse. Noored naised aga on värvatud mustade leskede komandosse. Neid õpetatakse pommivöösid valmistama, palvetama, füüsilist koormust taluma, patriotismi jne. Samas on ka need noored naised kõik omamoodi ohvrid. Nad on kogenud kaotusi vene sõdurite läbi ja nende elu on valmis ohverdama ka oma enda meessoost rahvuskaaslased.

Usk ja äärmuslus on selle rahvuse kaaslased iga päev. Kusjuures vanemad inimesed arvavad siiski, et nende usk ei võta süütuid inimesi pantvangi, ei varasta, röövi ega tapa ilma põhjuseta. Seda kõike teeb aga pühasõdalaste usk, mis on tšetšeeni rahvusesse imbunud lõunapoolsetest riikidest.

See oli päris õudne raamat. Üsna detailselt kajastatakse Dubrovka teatri pantvangikriisi, muuhulgas tulevad esile ka pantvangistajate (kelleks olid ka Raissa õed) tunded seoses draamaga, nende hirmud ja kõhklused ning mõistmine, et tagasiteed enam ei ole.

Ka õudsel raamatul on mitu poolust: ühtepidi tõrgub nagu mõistus uskumast, et nii koledaid asju on olemas ka tegelikkuses; teistpidi tahad sa ikkagi sellest rohkem teada ja lugemine edeneb sellepärast üsna kiiresti.