On kolmas Jonas Jonassoni sulest
ilmunud raamat, mis on seekord jaotatud kolme ossa ja tituleeritud delikaatsete
alapealkirjadega „mõnevõrra eripärasest majandustegevusest“. Lugenud olen ka tema Saja aastase mehe lugu. Selleski loos jätkab ta pisut ebaharilikult kombineeritud
sõpruse teemal.
Juhuse tahtel on kokku saanud
kaks meest ja üks naine: hotellitöötaja Per Persson, pastor Johanna Kjellander
ja eksmõrtsukas Johan Andersson alias Mõrtsuk Anders, igal neist tagataskust
võtta veidi viltuläinud lugu lapsepõlvest. Nimelt hotellitöötajat oodanuks vast
rikkus ja ilus elu, kui tema vanaisa ja isa ei oleks jäänud ajale jalgu oma
äridega. Ateistlikult meelestatud pastor ei oleks saanud pastoriks, kui tema
isa ja isaisa ei oleks olnud juba sajandeid selle ameti peal. Mõrtsuk Anders
oleks ka vast olnud keegi teine, kui tema isa ei oleks joonud selleks, et oma
tööd taluda, ja ema selleks, et purjus isa taluda. Kolmekesi küpseb neil plaan
oma jõud ühendades raha koguda parema tuleviku nimel. Kaks neist on aga
kavalpead, kolmas toore jõu ja lühikese mõistusega. Raha loodeti teeninda
loomulikult kõige väiksema aruga mehe arvelt. Nii ulatus Mõrtsuk Andersi
ülesannete skaala lõua- ja ninaluude purustamisest jutlustamiseni, abiks ikka
törts kangemat kraami. Selle kraamigi koostis muutus koos ametitega: viinast
glögini. Plaan töötanuks vast imehästi, kui pastor poleks andnud aimu Mõrtsuk
Andersile jumalasõnast. Paraku hakkas jumalasõna töötama plaani vastu, sest valgustust
saanud Mõrtsuk Anders hakkas mõtlema ja sai nakatatud heategude pisikuga. Seega
pidid kaks ülejäänut oma plaane kogu aeg korrigeerima.
Mõrtsuk Anders on lõbusat janti
täis absurdne lugu, milles on ohtralt üle vindi keeratud võllanalju. Nendest jumalakojas
toimuv võib näida pühaduseteotusena, rumalama ära kasutamine lihtsalt julma ja alatuna. Huvitav oli jälgida pastori ja hotellimehe mõttemustrite
muutumist ja ümberhäälestamist, sest nende
mõtlemine ja plaanid pidi ka kohanema vastavalt Mõrtsuk Andersi meelemuutustega.
Samas toimus kogu tegevus heategevuse sildi all, millest tähtsamalt kohal oli
siiski saamine kui andmine ehk siis nagu nad ise nimetasid: õilsam on võtta kui
anda. Kõik nende projektid sisaldasid andmist sellel määral, et siis rohkem
taas kord endale saada. Siit tekkis
ketserlik mõte, et kas ka mõned meie heategevusprojektid ei näe mõnikord samasugused
välja???
Kui nüüd võrrelda Mõrsuk Andersi
lugu Saja aastase looga, siis esimene meeldis mulle kindlalt rohkem. Ilmselt ka
sellepärast, et midagi nii absurdset, ülevõlli keeratut ja naljakat ei olnud ma varem lugenud.
Mõrtsuk Andersi lugemine on juba nagu
tallamine tuttavatel radadel, ainult teisel aastaajal. Nii et see nali ja absurdsus
mind enam nii väga naerma ei ajanud, kuid lugeda oli sellegi poolest lõbus.
Seda enam, et autori musta huumori loomise ja kombineerimise oskus
on muljet avaldav.
Kaanepilt meenutas mulle väga
lasteraamatu tegelast röövel Rumcajsi. Ja minu meelest võib luua ka
tegelaskujude vahele väikesi paralleele. On ju südames Mõrtsuk Andersi hea ja
usub inimese paremaks muutumisse.Kui ainult need teised teda eksiteele ei viiks ;)
Raamatus on kasutatud rida Karin Boyele
luuletuse algusest, mis mulle väga imponeeris ja mida võib võtta ka omaette
tsitaadina. Ära ihka päeva, kus saad rahu. Parim päev on see, mil piinab janu.
lk 207
Raamatu sain lugemiseks ja
arutlemiseks kirjastuselt Varrak.
247 lk
Mõni täiesti tühisena näiv hetk
jääb millegipärast meelde kogu eluks.
Seoses Puškini muinasjuttudega on
mul meeles üks vihmane suvepäev lapsepõlveaegadest, mil olin umbes 11-12.
aastane. Kuna elasime suht kitsastes oludes, siis ma eriti endale sõpru külla ei kutsunud. Pigem käisin ise
külas. Sellel päeval millegipärast olime meil ja mina lugesin ette muinasjuttu
tsaar Saltaanist. Vihm krabistas vastu akent, tüdrukud istusid üks tugitoolis
ja teine diivanil ning kuulasid, ja mulle väga meeldis ette lugeda. Sama palju meeldis ka see värsivormis muinasjutt.
Olen mõelnud, et miks just see
hetk on mulle nii hästi meelde jäänud. Küllap ikka sellepärast, et selline
ettelugemine ei olnud ka toona täiesti tavaline. Oleme harjunud, et lugejateks
on ema või isa, vanaema või vanaisa, õpetaja või kasvataja, aga eakaaslased
üksteisele tavaliselt ette ei lugenud.
Nüüd lugesin taas Puškini „Muinasjutte“,
seekord küll vaikselt ja ise endale. See Günther Reindorfi illustratsioonidega
raamat on minu jaoks puhas nostalgia ja ajatu klassika.
Täna on ettelugemise päev!
Kui soovid olla kuulaja, siis err-i arhiivist saab kuulata Puškini muinasjutte . Selle helifaili 08.50. minutil on ühe lapse vahva interpretatsioon "Muinasjutt tsaar Saltaanist".
...on nagu alternatiivpealkirigi
ütleb: politseiniku appihüüd. Noor kreeka päritolu politseinik Tania Kambouri
kirjutab oma tööst saksa politseis nii nagu tema seda igapäevaselt kogeb. See
ei ole ilukirjandus, vaid tegelik elu. Tania Kambouri on kunagi Saksamaale sisserännanud
ja integreerunud võõramaalane.
Põgenike voolud Saksamaale on
peapeale seisma pannud ka politseinike töö. Järjest rohkem kogevad nad
vägivalda, korralduste eiramist ja vastuhakku. Kusjuures naispolitseinik on teatud gängide silmis eriti tühine olevus. Selle asemel, et riiki asunud
uustulnukad prooviksid sulanduda ja kohaneda Saksamaa reeglitega, on riigis tekkinud
paralleelmaailmad. Autor ei ole rassist ja püüab mõista erinevate kultuuride
eripärasid. Oma igapäevatööst toob ta ka konkreetseid näiteid. Kuritegevuse esiplaanil
on paraku islami riikidest pärit noored mehed, kuid oma osa annavad ka
üldnimetusega „ida-eurooplased“ ja mustlased. Samas autor rõhutab, et see ei
käi kohe kindlasti kõigi eelnimetatute kohta, valdav enamus inimesi on siiski
ilusad ja head. Aga paraku nii on, et tilk tõrva rikub meepoti, seda enam, et
sinna meepotti on hakanud liiga sageli tõrva tilkuma.
Kogu see raamat on väga
teoreetiline, näiteid oleks võinud vast rohkemgi olla, sest näidete kaudu tuleb tegelik argipäev vast kõige paremini esile.
Raamatus kirjeldatud kasvav kuritegevus ja getostumine muudab
murelikuks.
