Pitsikuduja

Teave Lauren Chateri „Pitsikuduja“ (The Lace Weaver) kohta jõudis minuni läbi sõbranna Austraalias elava tütre. Tema sattus juhuslikult lugema raamatut, mis rääkis Eestist. Minul hakkasid muidugi kõrvad liikuma ja otsustasin googeldada, sest tundus uskumatu, et üks päris austraallane kirjutab meie maa teemadel raamatut. Mis teda selleni võis küll viia? Selgus, et Lauren sattus ühes raamatukogus nägema raamatut Haapsalu salli pitsist. See kudum meeldis talle ja andis inspiratsiooni kirjutamiseks. Pärast meie ajaloo uurimist, eestlastega konsulteerimist ja ka Eesti külastamist sündis "Pitsikuduja". Mina ootasin aga õhinaga, millal seda ometi meie keelde tõlgitakse. Olen alati väga suures vaimustuses, kui väliskirjanduses mainitakse Eestit ja eestlasi.

Tegevus raamatus viib 1941 aasta Tartusse, Moskvasse, pisut ka Narva ja Haapsallu. Stalini okupatsiooniväed on vallutanud Eesti ning kogu senine elu on pea peale pööratud. On alanud sõda ja oodatakse, et Saksa väed toovad vabastuse nõukogude ikke alt. Kaks noort naist Katarina ja Lydia, üks neist elab Eestis, teine Moskvas, võitlevad vabaduse ja armastuse eest./ Kui ma vaatan neid kahte naist postituse alguses olevatel fotodel, siis minu jaoks on Katarina pitsrätikuga tütarlaps ja Lydia oli minu kujutluspildis väga raamatu autori sarnane./ Saatuse keerulised keerdkäigud ristavad nende teed ja edasi astutakse ühte jalga. Kati koob õhkõrnu, peenekoelisi pitsmustreid, Lydial on vaid emalt päranduseks saadud sall, kuid need oskused ja see sall on hinnaline pärand, mida kantakse edasi põlvest põlve.

Ilmselgelt olid minu ootused sellele raamatule suured, samas oli  väikene kahtlusenoodike ka põues, et kui hästi üks absoluutselt võõras inimene meie ajalugu, olusid ja kombestikku tabab. Tegelikult ikka tabas küll. Tabas ka meile omase umbusu võõraste suhtes, meie visaduse ja ka kerge kadeduse. Esialgu oli lugeda pisut raske, laused tundusid pikad ja kohmakad ning kuidagi ei saanud rütmile pihta. Tekkis üsna sama tunne, nagu aktsendiga teksti kuulates, et oot-oot, mida ta nüüd ütles. Loo edenedes haaras see siiski endasse ja aktsent kadus ka ära. Ajaloolist teavet Eesti kohta oli tõesti palju. Võib olla oli esialgu liiga püüdlikult ja liiga palju proovitud seda teavet igasse lausesse lisada ja mõningaid ebakohti tabasin ka. Aga see selleks. Isegi Eesti on liiga suur selleks, et üks võõras inimene võiks lühikese aja ja põgusa kokkupuute tulemusena kõike peensusteni hoomata.

Loona on „Pitsikuduja“ tavaline sõjaaja romaan, kust kõige selle kõrgemate organite põhjustatud jõhkruse vahelt leiab ka armastust, igatsust, ootusi. Selliseid lugusid on üsna palju, ja selles mõttes see raamat ei eristu. 

Maksimum punktid annaksin muidugi Haapsalu imekauni pitsi loosse pikkimise ja Eesti ajaloo tutvustamise eest. Kindlasti tekib pärast selle raamatu lugemist maailma juurde õhkõrna imekauni Haapsalu salli ja Eestimaa fännajaid. Kummaline, et ükski meie kirjanik ei ole meie rahvusehet oma loosse põiminud (võib olla on, ja mul on see raamat lugemata😏). Igatahes, pärast raamatu läbilugemist koonduvad mõtted kudumise kui suurepärase oskuse ja võimaluste pakkuja juurde. Kudumine on teraapia: see on kui püüe unustada hetkekski reaalsus (sõda). Kudumine ühendab inimesi ja oskusi (kudumisklubi), sünnib imekaunis käsitöö. Ja see imeline käsitöö on meie pärand: kõik need mustrid, kudujad, kudujate lood ja laulud ning kudumisvõtted.

Mõnikord pole sall lihtsalt sall. See on hääl, see on jõud, see on viis, kuidas mäletada. Iga sall, mille oleme loonud, on hinnaline, nii õrn ja peen, et selle võib tõmmata läbi kuldse abielusõrmuse. See on meie lugu.

Intervjuu Lauren Charteriga: http://www.whispersandwonderings.com/blog/2018/4/18/interview-lauren-chater-author-of-the-lace-weaver

Kirjastus: Ühinenud ajakirjad

385 lk