Liisi Õunapuu „Võõraid on lihtsam armastada“
Kirjastus „Varrak“, 2026
199 lk
Suures kaubakeskuses töötab palju inimesi, kes omavahel
üksteist ju mingil viisil teavad, aga samas on ka võõrad. Omad kokkupuutepunktid,
meeldimised, sümpaatiad on selleski kogukonnas. Kelle jaoks on naaberpoe müüja
silmarõõmuks, kelle jaoks murede maandajaks, kellega on tore koos küpsetada,
kelle käest saab alati õigeid lilli kallimale. Suur kaubakeskus elab sisemiselt
oma argist elu kogu oma ilus, rõõmus ja valus.
Minu jaoks oli see lugu vahvalt kastist välja juba
seetõttu, et selle loo kulgemise keskkond eristus. Kaubanduskeskus on nagu
omamoodi sisemine kommuun, kus sealsete töötajate vahel hakkavad tööle kõik
inimlikud suhted, paljastuvad iseloomud, tekivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ja
võib olla on lihtsam ka oma sümpaatiat väljavalitule näidata, sest nii palju
poode kokkukoondavas paigas ju abivahenditest puudus ei ole: sefiirikorvikesed,
lillekimbud ja muud mudru J on kõik
käepärast.
Lisaks poeb pealkiri hinge, kriibib miskit.
Lugu on kirjutatud südamliku huumoriga, on vaimukas,
helge ja hästi jutustatud.
Mulle meeldis väga!
