Sally Rooney „Intermezzo“
Inglise keelest
tõlkis Triin Tael
Kirjastus:
Varrak, 2025
394 lk
Olen lugenud
Sally Rooney varasemaid raamatuid ja miski temas on, mis mind tema järgmist
romaani haarama pani.
Peter ja Ivan on
vennad, kellest vanem Peter on advokaat ja noorem tippmaletaja. Suhted omavahel
on pigem külmad ning hiljutine isa surm neid ka ei lähenda. Kui Ivan armub
endast tunduvalt vanemasse Margareti, ei suuda Peter kommentaare endale jätta
ning suhtemõra süveneb veelgi. Samas on Peter ka ise kimbatuses, sest temagi
armuasjades on omad keerdkäigud, nimelt armastab ta kahte naist ning ta ei ole
kindel, kuidas kõik need olukorrad lahendada.
Rooney oskab
erinevaid tundeid lahata iga kandi pealt. Ta harutab need lahti üsna
peensusteni ja päris sügavuti. Tekst on tihe, dialooge vähe, ka dialoogina kõlavad
vestlused on pandud n.ö ühte jorurusse, kuid sellega harjub üsna kiiresti.
Raamatu tegelased ajavad kohati närvi, sest üksteisest räägitakse mööda,
mõeldakse ühte, tehakse teist, kuid lõppude lõpuks see ongi elu. Inimesed on
haavatavad, elavad leina erinevalt läbi, samas ka vanusest tulenevad
eriarvamused ja tabud on teema..
See lugu oli temaatiliselt
väga lihtne, võiks isegi öelda, et mina
sind ja sina mind, ja mis sellest
ikka, kuid selles oli mingi sõnulseletamatu sügavus. Siin ei juhtu justkui midagi. Pikk romaan
koosneb peamiselt rääkimisest, mõtlemisest ja malet mängitakse samuti. Kuid neid
omavahelisi täiesti argiseid suhteid lugeda ei olnud üldsegi igav, see liim, mis
lugeja raamatukülge kleebib, oli täiesti olemas.
Mulle meeldis ja
soovitan kõigile, kellele meeldib sügavam analüüsivam tekst.
Ideaalide omamine tähendab lihtsalt seda et sind
motiveerib miski muu kui enese huvid. Lk 146
Kas inimlik seksuaalsus ei sisalda mitte alati
haletsusväärset tuikavat ebakindlust, millele on kohutav mõelda? Lk 189
