Ukraina sõda on toonud aktuaalsemaks meile ka
selle maa kirjanduse. Pavel Beljanski on Ukraina kirjanik, kes on pannud oma
raamatule üsna ootamatu pealkirja „Vanaemale suremine ei meeldinud“.
Tegemist on omamoodi perekonna looga, mis
algab kolmandast põlvkonnast ja jõuab välja tänasesse päeva. Iga peatükk on
nagu eraldi lugu, aga neid ühendab ikkagi üks perekonna liige. Nii et alustatakse
vanaisast-vanaemast ja jõutakse välja lapselaste perede eludeni. Ja need elud
ei ole kellelegi lihtsad, neis on palju kurbust, mis
tähendab, et ei ole seal ei õnne ega
armastust, vaid pigem ohtralt ebaõnne, õnnetusi, vägivalda ja ajastule omast
arusaamist. Kuid iga loo lõpus on puänt, mis tegi selle lugemise eriti nauditavaks. Mulle meeldis see raamat ka selle olustiku loomise, huvitavate
karakterite, omamoodi detailide pärast. Need raamatus kirjeldatud elud tõid aga
mälust esile sügava nõuka-aja maaelu varjupoole, kus alkohol oli n.ö elu normaalsus, kus
inimesed ei olnud oma kodukülast kaugemale nina pistnud, kus mõte „kui peksab,
siis armastab“ oli igati päevakohane.
Päris toredaid ütlemisi oli siin raamatus
samuti. Näiteks: Mida rohkem raamatuid, seda vähem peigmehi lk 100.
Kirjastus: Eesti Raamat,2022
208 lk
No comments:
Post a Comment