Emila Hart „Weyward“
Inglise keelest
tõlkis Liisi Lees-Leesmaa
Kirjastus:
Varrak, 2025
335 lk
Üks tare, kolm
naist, kolm ajastut Inglismaal.
Altha on
kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma
põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust
mõjutada. On 17. sajand.
Violet elab
suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on
surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe
graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.
Kate põgeneb oma
vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma
vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti
võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.
Pikema ajalooga
suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna
saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja
eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist,
kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja
haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest. Võib olla oli feministlikku suunda liiga
palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik
need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu
kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.
„Wayward“ oli ühehingetõmbe
lugemine, kus müstika ja salapära kutsusid
kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks
teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased
olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti. Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud
ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis
nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.
P.S. Raamatu
kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.
Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde
on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173
