Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi : arstitudengipäevik

 

Toivo Tänavsuu „Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi : arstitudengipäevik „

Kirjastus: Pilgrim, 2025

288 lk

Sulgesin raamatu kaane ja mul ei olegi sõnu – Toivo kirjutatu paneb imetlema ja imestama. Milline energia, tahtejõud, töökus ja andekus temas on!  Õppida arstiks töö, pere, hobide ja fondi kõrvalt on midagi eriliselt suurt ja tähelepanuväärset ning kõik see lugu ka kirja panna nii, et lugeda on nauding, on omaette väärtus. Ööpäevas tunde ei jaotata inimestele võrdselt 😀

Igatahes, oma loo on ta kirjutanud nii mõnusa huumoriga, et lust oli lugeda. Huumor toimib kui ventiil tõsisemate teemade kõrval ja pehmendab neid.  Pisut targemaks erinevate haiguste teemal saab ka. Samuti toob ta välja üsna mitmed kitsaskohad, mis meil meditsiini ümbritseb. Nõustun täielikult sõõrikute, suitsetavate meditsiinitöötajate, rasvumise ja alkoholismiga.

Minu lemmik on foto mikrobioloogia konspektist – selline vahva sigri-migri ja värviküllus, kes selles küll orienteeruda suudaks. 😀

Väga motiveeriv ja innustav raamat!

Tänulik!

Erakorralise meditsiini osakond on nagu heasüdamlik vanamemm, kes võtab kõik lapsed avasüli  vastu ja serveerib neile pannkooke maasikamoosiga lk 180

Kerge on olla õnnelik hea tervise juures. Palju raskem on see tõbisena, elujõud röövitakse vägisi käest lk 210

Muutuda meetod

 

Edouard Louis „Muutuda meetod“

Prantsuse keelest tõlkis Tõnu Õnnepalu

224 lk

 Kirjastus: Varrak, 2025

Eddy on sündinud vaesusest viletsasse perekonda, isegi nimi on pandud talle matslik. Ka vanemate käitumismuster poisile eeskuju ei ole, pigem perekonnalt nakkunud maneerid on probleemiks kaasõpilaste silmis. Poissi alandatakse nii koolis kui kodus. Eddy teab, et peenem ja suursugusem maailm on olemas ning eeskujusid valides hakkab ta sinna poole püüdlema. Teekond unistuseni on raske, see nõuab pühendumist. Mida enam poiss n.ö areneb, seda enam eemaldub ta kodust. Nii et muutumisest saab kinnisidee, süsteemne püüdlemine eesmärgi poole:  olla keegi teine, keegi enamat, intelligentsem, rikkam, haritum. Samas tekib küsimus, kas kunagi saadakse päriselt valmis, äkki on inimene ka nagu Tallinna linn?! On ju olemas veel rikkamaid, veel suursugusemaid... Imetlusväärne on Eddy, hilisema Edouardi töökus eesmärgi heaks.

„Muutuda meetod“ on autobiograafiline, ühe poisi unistuste lugu parema elu poole. Selle elu poole, mis oli tema mõistes parem. Natuke kriipiv ja väga mõtlemapanev. On ju vast nii, et põgeneda iseenda eest ei saa, sest minevik käib alati kaasas, kuigi et jah, miskit sealt ka tuhmub. Lapsepõlvetaust on elus tahestahtmata paljugi määrav, aga mitte kinnihoidev. Samas on see lugu ka ühe homona sündinud poisi taipamiste lugu oma elu eri etappides. Mis tunded teda saadavad, kui sõna „pede“ käib kaasas lapsepõlvest, millised heitlused on tal mõtteis, kui ennast salata ei saa.

Mõtlesin päris pikalt sellele loetule. Ühtepidi oli Edouardist kahju, teisalt jällegi äratas austust. Jah, võib olla ei olnud kõik vahendid parimalt valitud muutumise teel, kuid nagu öeldakse, eesmärk pühendab abinõu. Samas jääb õhku ka hingerahu teema, tundub, et suhted isaga, jäid meest häirima.

Minu kindel lugemiselamus number üks sellel aastal! Väga puudutas! Arvan, et ka väga oluline lugemine ajal, mil vihkamist on palju ja mõistmisest kipub vajaka jääma. 

Isegi vaikuses pole võrdust lk 48

Minu elu lugu koosneb reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi minna. See ei ole kunagi olnud minu otsus ega ka nende oma: ma nägin vaeva, et end muuta, neil niisugust kinnismõtet ei olnud, nemad jäid ikka samasuguseks, kui nad olid olnud meie kohtumisel, ja korraga me ei olnudki enam sarnased; me ei osanud enam teineteisele midagi öelda, meie vahel polnud enam mõistmist. Mul ei jäänud muud üle, kui ära minna, minna otsima uusi inimesi, kes mu omaks tunnistaksid, kuni muutumisiha mind veel ühe uue elu poole kihutab ja ma nemadki pean maha jätma lk 160

 

 Muusika raamatust:

Ära oota midagi

Indrek Koff „Ära oota midagi“

Kirjastus: Varrak, 2025

201 lk

Mälestuste raamatuid võib luua ka nappidest katketest ja mälestuskildudest. Ja see töötab! Indrek kajastab mälupilte nooruspõlvest, kus rohi oli roheline vaatamata sellele, et punakultus valitses meie maal. Samas ei ole raamat sellest „normaalsusest“, vaid vanaisast ja lapselapsest.   Mälestused vanaisast, tavalisest kolhoosi traktoristist, on heldima panevad. On ju mäletamine mingil moel kellegi edasi kestmine.

Igatahes on see tore kahe-õhtu lugemine, milles oli väga palju tuttavaid olukordi ja tundeid. Raamatut ilmestavad Ukraina kunstniku Olena Londoni joonistused. Võib olla ma nende joonistuste mõttele pihta ei saanud -  minu jaoks kujutavad need sõda ja segadust. 

Pelgupaik

 

Yael Van Der Wouden „Pelgupaik“

Hollandi keelest tõlkis Eda Ahi

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

293 lk

On 1961. aasta. Sõja haavad on enam-vähem lapitud ja elu kulgeks nagu paremuse poole. Isabel on jäänud elama oma onu maamajja. Ema on surnud, vennad kodust oma ellu suundunud. Noor naine on rangelt oma veendumustes ja harjumustes kinni. Kui mõneks ajaks jääb tema juurde elama Eva, vend Louisi pruut, on Isabeli elu pehmelt öeldes häiritud. Eva näpib ja näib, et ka näppab asju, ta on lärmakas ja häiriv. Kuid lõpuks saab Isabeli elu hoopis teise tähenduse just tänu Evale.

Esialgu tundus mulle, et tegemist on tavalise suhtepuntra looga, kus on parasjagu palju seksuaalsust erinevatest vaatenurkadest ja muud mitte midagi erilist. Kuid loo edenedes muutus süžee palju tähenduslikumaks. Kui alguses ei saanud aru,  kus need sõja mõjud, siis raamatu lõppedes mõtlesin ikka veel sellele kaosele, mille tekitab  ka  aastakümneid tagasi toimunud vägivald, on ju sõda otsene vägivald inimsuse vastu. Lõpuks on tunne, et kõik on mingis mõttes represseeritud. Aga õnneks oli lõpp ikkagi pigem positiivne ja vast ka pisut muinasjutulik. Tavalises elus ju kõrvits tõllaks ei muutu!

Homofoobidele ei soovita 😉

Nähtamatu tüdruk

 

Kaia Raudsepp „Nähtamatu tüdruk“

Kirjastus: Varrak, 2020

287 lk

Lena on väga introvertne tüdruk, kõnelemine võõrastega ja isegi klassikaaslastega on talle pigem piin. Nähtamatu olla oleks lihtsam. Kuid silmnähtav eraklikkus püüab pigem Lena jaoks soovimatut tähelepanu ning pilkavad sõnad tüdruku aadressil on koolis sagedased. Tüdruk, kelle enesekindlus on nulli-lähedane, kohtab kohvikus noormeest, kes näib olevat temast huvitatud. Selle asemel, et tunda kohtumistest rõõmu, genereerib Lena aju küsimusi oma väärtusetusest ning kohmetusest on keeruline võitu saada.

Sellised suhete ja eneseleidmise raamatuid on noortele vaja. Küllap praegune aeg, mil kodust väljumata saab enamus toiminguid tehtud, sünnitab eraklikke ja suhtlemisraskustega inimesi juurde. Ja siis on hea lugeda ning proovida mõista seda sisemist monoloogi, mida Lena endaga peab. Mina olen ammu sihtrühma east välja kasvanud, aga oleksin olnud väga tänulik, kui meie ajal oleks olnud rohkem selliseid raamatuid lugeda. Küllap sellepärast saigi „Kadri“ ja „Kasuema“ kapsaks loetud.

Nii et pole kindlasti paha!

Kirjutan teile kassi välja

 

Shõ Ishida „Kirjutan teile kassi välja“

Jaapani keelest tõlkis Margit Juurikas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

256 lk

Vahva, tähelepanu äratava pealkirjaga raamat kutsub lugema – tahaks ju teada, mis värk nende väljakirjutatud kassidega on. Raamatu peategelased on inimesed, kellel elus on midagi halvasti, on need siis katkised suhted, luhtaläinud unistused või lihtsalt identiteedi kriis, ja need inimesed otsivad abi. Juba esimeses loos, kus Shüta läheb psühhiaatri juurde ja talle kirjutatakse ravimina kass välja, on selge, et need raamatus olevad viis lugu on toredasti üle võlli, kuid samas siiski tundeid puudutavad. Kassid ju otseselt probleemidele vastuseid ei paku, kuid aitavad oma kohaloluga end inimesel taas leida. Lemmikloomadel on oma mõju inimhingedele, kuid kassidelgi on iseloom ning oluline on õige kass õige inimesega kokku viia. See kumab läbi ka neist viiest loost. Kui ikka üks kass ei sobi, kirjutame teise välja 😀 Kusjuures igal kassil oli alati kaasas ka kasutusjuhend. Kohati kaldus mõni lugu „nähes silmale nähtamatut“ laadi, aga mina kui reaalsuse armastaja, sellest häiritud ei saanud 😀

Nii et väga sobilikud lood mulle. Need olid empaatilised mitte ainult inimese suunal, vaid ka kasside suunal.  Olen ka loomateraapia usku, sest viimati kirjutasin endale kassi välja 3,5 aastat tagasi ning armas nurrumootor poeb, kui talle sobib, ikka külje alla. 😀

Tema harjumustel on samuti üsna lai mõjuväli, nii et ta võib teatavaid muutusi esile kutsuda ka inimestes, kellega koos elatakse, aga teie puhul siis vist mitte. Proovime esmalt kümme päeva. Kirjutan teile retsepti – palun näidake seda välja minnes vastuvõtus. Kohtumiseni kümne päeva pärast.lk 235

Vastik kassikasvataja

 

Ilmar Tomusk „Vastik kassikasvataja“

Kirjastus: Tammerraamat, 2025

79 lk

Kaspar saab sünnipäevaks endale telefoni, mis vähekese uurimise tulemusena osutub kellegi vanaks. Poiss on pettunud, sest ta sai juba telefoni ja kellegi vana on üleüldse kahtlane. Ka isa arvab, et vaja välja selgitada päris omanik, sest kinkijad Timo ja Albert olid sattunud petise küüsi, kes neile telefoni müüs. Asja asub uurima Kaspari vanem õde Mia, kes oskab juba googeldada.  Kui siis selgub, et telefonis on midagi lausa kriminaalset, ei suuda sõpruskond uurimisest end eemale hoida.

Ilmar Tomusk hoiab alati kätt pulsil hetke probleemsetel teemadel ning punub need ka laste lugudesse. Nii et siingi aktuaalne pettuse ohvri teema, kassikolooniate teema ning vana hea googeldamise teema. Lugu on realistlik, õpetlik, natuke kriminaalne ning haarab endaga kaasa -  sobib kõigile, kes juba lugeda oskavad ja tekstist aru saavad. Aeg ajalt on vahva lugeda laste lugusid, sest eks me lapsepõlvest tuleme ja on hea teada, milliseid raamatuid tänapäeval lastele kirjutatakse.

Väga vahva raamat!