Pelgupaik

 

Yael Van Der Wouden „Pelgupaik“

Hollandi keelest tõlkis Eda Ahi

Kirjastus: Rahva Raamat, 2025

293 lk

On 1961. aasta. Sõja haavad on enam-vähem lapitud ja elu kulgeks nagu paremuse poole. Isabel on jäänud elama oma onu maamajja. Ema on surnud, vennad kodust oma ellu suundunud. Noor naine on rangelt oma veendumustes ja harjumustes kinni. Kui mõneks ajaks jääb tema juurde elama Eva, vend Louisi pruut, on Isabeli elu pehmelt öeldes häiritud. Eva näpib ja näib, et ka näppab asju, ta on lärmakas ja häiriv. Kuid lõpuks saab Isabeli elu hoopis teise tähenduse just tänu Evale.

Esialgu tundus mulle, et tegemist on tavalise suhtepuntra looga, kus on parasjagu palju seksuaalsust erinevatest vaatenurkadest ja muud mitte midagi erilist. Kuid loo edenedes muutus süžee palju tähenduslikumaks. Kui alguses ei saanud aru,  kus need sõja mõjud, siis raamatu lõppedes mõtlesin ikka veel sellele kaosele, mille tekitab  ka  aastakümneid tagasi toimunud vägivald, on ju sõda otsene vägivald inimsuse vastu. Lõpuks on tunne, et kõik on mingis mõttes represseeritud. Aga õnneks oli lõpp ikkagi pigem positiivne ja vast ka pisut muinasjutulik. Tavalises elus ju kõrvits tõllaks ei muutu!

Homofoobidele ei soovita 😉