Koopakaru hõim

Jean. M. Aueli „Koopakaru hõim“ on autori debüütromaan. Ühe armsa naise suust kõlanud „Ma tahan, et seda raamatut loeksid ka minu lapsed“ – oli selline mõjus ja hea soovitus, et seda lihtsalt niisama minna lasta ei saanud. Kusjuures soovitus oli hea ja õige.

Oli ürgaeg, maailmas toimisid loodusseadused, inimesed sekkusid sellesse vaid niipalju, et oma vajadusi rahuldada, elus püsimiseks oli ju vaja korjata taimi, küttida loomi. Pärast maavärinat jäi väike Ayla  üksinda ning pikad eksiteed viisid teda kokku Hõimuga. Ayla oli sündinud Teistest, kuid vaatamata sellele võttis Hõim ta oma liikmeks. Ta kasvas ja võttis kõik Hõimu kombed, käitumise, tavad omaks, kuigi tema väljanägemine ning ka käitumisjooned olid erinevad. Testsugune olla ei ole hea, kuid visa tüdruk korvas oma nn puudujäägi võttes vastu otsuseid, mis äratasid ka kõige tuimemate Hõimlaste tähelepanu. See tähelepanu ei olnud alati heatahtlik ning Aylal tuli palju pingutada, et tõestada oma olemasolu.

„Koopakaru hõim“ on raamat nagu evolutsiooniteooria, mis näitab maailma arengu ühte etappi. Kirjeldatud Hõimlased ehk siis neandertali inimesed olid juba jalule tõusnud, kuid neil puudusid sellised nähtavad emotsioonide väljendusliigutused nagu naer ja pisarad ning nad žestikuleerisid enamasti viibete keeles. Teistest pärit Ayla oli arenenum, ta oskas naerda, nutta, häälitseda, tema keha oli voolujoonelisem ning saledam, ta oli õppimisvõimelisem ja empaatilisem.  Primitiivses keskkonnas olid olemas omad seadused, oma kord, tarkus ja uskumused, mis näisid paindumatumad kui nad tegelikult olid. Ayla omaksvõtmine toob  mõistmise, et kohtumine Teistega viib Hõimu praeguse eksistentsi kadumiseni. Mis paneb tahestahtmata mõtlema tänapäevale, kus ränded ei jäta meiegi maailma samaks.

See raamat kõlab veidi ka metsamoori varasalve teatmikuna, kirjeldatud on paljusid taimi ning nende raviomadusi. Ja samuti vegani inspiratsiooniraamatuna, kus on mainitud tuttavaid ja tundmatuid söödavaid juuri, lehti ja varsi. Ning lisaks ka metsikutes tingimustes ellujäämisõpikuna, sest raamatutegelased elasidki igapäevast selleaegset elu, mis oli üks pidev võitlus enese eest. Kujutlusvõimele annab see lugemisvara hästi palju tööd: loodusekirjeldused, omavahelised suhted, riitused, uskumused, armastus, elamistingimused jne. ehk kõik see selleaegne arvatav elu.

Paks raamat on omanäoline, kergelt loetav, tekst on ladus, kirjeldused huvitavad ning üsna kerge on lugedes kaotada ajataju. Kirjanik on eelnevalt teinud ka parasjagu uurimistööd ja eelnevatele teadmistele tuginedes, näib see lugu ka väga usutav ja ajastutruu. Ainus, mis mind tüütas, oli üsna peensusteni on ära nämmutatud tegelased, kord kirjeldatud Izat kirjeldatakse pikalt mitmes peatükis veel, nii ka teisi tegelasi. See ülekirjeldamine on andnud ka parajalt suure mahu.

Raamat lõppes nii, et tahaks teada, mis edasi saab. Hetkel ei ole ma siiski nii väga kindel, kas järgmised osad: Hobuste org;  Mammutikütid;  Mineku maad. I - II ka loetud saavad. 

Kirjastus: Sinisukk

687 lk

Lugemise väljakutse 38. teema: Autori debüütromaan