Graniitmees

Seekord kõnetas mind Sirpa Kähköneni „Graniitmees“ annotatsioon, mille põhjal oli oodata ajaloolist lugu Soome noortest noores Nõukogude Liidus. Sirpa Kähkönen on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid ajalugu kandvaid romaane, mida eesti keelde seni tõlgitud ei ole. Selgub, et oma raamatute tarvis on ta teinud tohutult uurimistööd. Käesolev lugu on osalt ka autori perekonna lugu.

Raamatu sündmustik viib Nõukogude Liidu algusaastatesse. Soome noored, kannustatud idealismist, jätsid oma kodumaa ning suundusid anarhiast vaevatud Venemaale, et leida sealt vabadust, võrdsust, vendlust ja aidata üles ehitada sealset elu. Nad loobusid oma nimest, emakeelest, kodumaast ja leidsid endale uue väljundi. Paraku see võltsväljund oli siiski ajutine, reaalsus saabus üsna kiiresti ning jõudis kohale ka teadmine, et sealgi ei ole vabadust. Omaks võetud ideedes oli aga raske pettuda, sest nad olid lootnud ning uskunud siiralt ja sinisilmselt. Pimestatud oma maailmavaatest ei teadnud noored ise ka, kas eelistada oma suhet või unistust. Nooruslik uljus ja õhinapõhine idealistlik maailmavaade aitas silmi kinni pigistada sellistes kohtades, kus need pidanuks olema avatud ning oma eksimust oli tunnistada pea võimatu.  Kui kasvatan oma teadlikkust ja tutvun teooriaga, siis ei pööra ma enam ebaolulisele tähelepanu lk 21. Haledusel ei olnud revolutsioonilises elutunnetuses kohta lk 22.. 

See on raamat, kus näiliselt suuri sündmusi ei toimu. Suur revolutsioon on ära olnud ning alanud aeg ongi pigem nagu üks suur, mõistetamatu ja ohtlik sündmus. Keegi ei teadnud, kes on sõber, keda võib usaldada. Uus riigikord nõudis maa puhastamist mittesoovitud elementidest. Need, kes olid senini puhastajad, võisid saada ühel päeval ise puhastatavateks. Nõukogude riik ei aktsepteerinud omasidki, seega oli võõrastel vähe lootust.

Raamat on mõtteliselt jaotatav kaheks: Klara ja temaga seotud inimeste lugu ning neile saatuste jagamine. Esimesed osad on suhetest ja hakkamasaamise püüdlustest, mis on edasi antud Klara Tuomi tegelaskuju läbi.  Esimene pool (I ja II osa) oli kergemini haaratav ning vähem muserdav. Edasi läheb lugu aga seosetumaks, segasemaks, kalgimaks, külmemaks, õudsemaks, sest need hetked on pigem otsuse „minna“ tagajärjed, kus paljastuvad kõigi raamatu esimese poolega seotute saatused. Ja need saatusedki pannakse paika nagu kuulipildujast tulistades: mõni täistabamus, mõni möödalask ning tulistaja on ikka omade seast. Ka lugemine muutus raamatu lõpu poole vaevalisemaks:  teksti ei olnud lihtne jälgida, sest see muutub tihedamaks, tegelased vahetuvad kiiremini, mõtted muutuvad napimaks ja tabavamaks ning kõike ei öeldagi otsesõnu välja. 

Raamatu üldine toon on külm ja kiretu, mis annab edasi kartuse, et ka liigne rõõm võib olla valel ajal ohtlik. Külmust õhkav ja kõle lugu serveerib ühte ajalooperioodi pisut teises valguses ja teise nurga alt, kui harjunud oleme ning võib tunda vaid kahetsust, et selline aeg üldse olemas oli.

Vaatamata sellele, et raamatu lõpp mõjus tõesti muserdavalt, mulle „Graniitmees“ meeldis.

[…] neid kes juba lapsest peast uhkeks peksti, ei saa iial rääkima, mitte iial tunnistama, mitte iial järele andma lk 280.

Kui maailm ei näe sinu pingutusi ega oska seda sinu teeneks lugeda, siis ole ise uhke enese üle. Kui maailm petab, siis ehita sina oma sisse piilarid, mis ei peta lk 236-237. 

Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

287 lk.

Lugemise väljakutse 50. teema: raamat autorilt, keda 2016. aastal lugemise väljakutse grupis ei loetud.