Kassiiseloom

Loomalood on üks ütlemata tore sari, mida on vahelduseks väga vahva lugeda. Kaja Sepa „Kassiiseloom“ on sarja neljas raamat.

Raamat algab toredast kassiunistusest, kuidas väike Kaja karjatas sadat kassi. Küllap see unistus oli suur ja tugev, sest kasse on siin raamatus tõesti palju. Kuid teisi loomi jagub ka. Täiesti praktilisi sigu ja lehmi ning hobuseid. Mõned naljakad, halenaljakad lood, mõned kurvad lood, nii nagu elus ikka juhtub. Niipalju kasse kui Kaja unistustes oli, küll raamatusse ei mahtunud, kuid raamatu lõpus Kaja tõdeb, et mine tea – võib-olla mu lapsepõlveunistus siiski täitub ja mul on tõesti elu jooksul kokku sada kassi.

Lood raamatus on ausad ja avameelsed, mis  tutvustavad lastele nõukogude aegset loomapidamist, suhtumist loomadesse ja ka loomaarmastust. Raamatus on palju selliseid mõisteid, mis ehk vaid vanaemade-aegsetele inimestele tuttavad on. Kas te teate mis on linaleoauk, kes on laudakass, mida tähendab merekool, millist toiduainet veeti kartulikotiga koju, et see loomadele sööta? Seega on raamat parim lugemiseks koos vanaemaga, ilma selgituseta tunduksid need lood küll väljamõeldisena, fantaasiakirjandusena - selline elu pole ju ometi võimalik. Toonane maaelu erineb kaasaja maaelust ikka väga. Vanaemadele on see raamat aga hea nostalgialaks, seda muidugi neile, kel oli otsene kokkupuude maaeluga. 

Kuna raamatus oli lugu kodustatud varesest, siis mulle meenus neid lugusid lugedes eelkõige kokkupuude vares Jaaguga. Kuna see lugu on mul nii eredalt meeles, panen selle siiagi kirja.

Selle vaese varese oli keegi kodustanud. Kuna lind on lind, kel vabaduseiha suur ja tiivad ka kannavad, siis ühel päeval jäid talle ilmselgelt kodupiirid kitsaks ning ta  hakkas käima külapeal laiamas. Küll nähti teda poe juures hüppamas, siis passis koolimaja akende taga ja keegi rääkis, et ta ründavat ka titekärusid. Ühesõnaga, see vares oli tõeline nuhtlus ja mida aeg edasi, seda häbematumaks muutus.  Paraku tõmbas ta ka halbade kavatsustega inimesi ligi, ja nii oli ta ühel päeval pooliku nokaga. Kellegi kuri käsi kõrvetas tal lihtsalt „nalja pärast“ noka ära. Kuuldu järgi olevat pakutud varesele tuliseks aetud naela.  Igatahes pidi vaene vares hakkama saama ühe terve ja ühe pooliku nokapoolega. Siiski ei võtnud see trauma tema jultumust vähemaks. 

Mina aga väikese tüdrukuna kartsin seda varest väga. Ilmselt oli see minu kõige suurem hirm üldse. Rumalal varesel oli komme lennata õlale või pähe, kuid mulle tundus selline tulemine tõeliselt suure rünnakuna. Kord olin hommikul kooli minnes koolimaja läheduses varesega kimpus, tema lendas minu ümber, katsetades maandumist minu pähe. Karjusin kõigest väest appi, sest midagi õudsemat sellel hetkel ei olnud olemas. Õnneks koolitädi Anni kuulis ja päästis mind selle jubeda linnu käest. Sellest rünnakust sain trauma, mis pani mind mitmed aastad hiljemgi kartma üksikult lendavaid vareseid. Mis Jaagust sai? Kuulda oli, et keegi lõi ta lihtsalt maha. Iga lind jäägu sinna elama kuhu ta loodud on.

Kuna vares passis kõige rohkem kooli ümber, juhtus ta parajasti ka siis kohal olema, kui koolis käis fotograaf. Fotograafiks oli üks tore vene rahvusest härra,  kes ütles meile alati pildistamise hetkel: "vnimanje, pilldistan".  Nii sai härra "vnimanje pilldistan" pildile ka meie varese ja Jaagu portree on mul täiesti olemas.

Tore lugemine!

Kirjastus: Petrone Print

152 lk