Kui on lõpp

 

Julian Barnes on kirja pannud loo ajast, aja tajumisest, mälust. Nagu ikka Moodne aeg   haarab endasse kohe esimesel lehel.
 Tony on end elust läbivedanud keskmiselt. Ta on valinud äraelamiseks mugavuse, s.t ta ei eristu millegagi hallist massist. Nüüd, juba vanuigi, saab ta teate, et tema ülikooliaegse armastatu ema on teda oma testamendis meeles pidanud. Ootamatu tähelepanuavaldus manab Tony silmeette möödunu ja õhku jääb küsimus, miks? Taipamine võtab aega. Aga selleks, et mõista, tuleb aega oma mälus tagasi keerata ja luua sellest oma versioon. Esile tuleb üks inetu sisuga kiri, mida olematuks ei tee. Raamat koosneb kahest osast, neist esimene on pikk sissejuhatus teisele ehk tagasivaade kooliaegsele sõprusele, toonasele elufilosoofiale. Ajale, mil toimis sõpruskond 3 +1, kellest 1 on oma intellektilt teistest üle. Jagatakse kõike: oma vaateid, mõtteid, kogemusi. Noor olles on kõigepealt ootus, et tõeline elu ometi ükskord algaks, tunne, et nooruses alguse saanud sõprus ei purune ja siis läheb kõik omasoodu. Kuidas võisime meie aimata, et me elu oli igal juhul juba alanud lk 13. Läbivaks teemaks on aja subjektiivne tajumine. Kõik on võrdeline ajaga. Aeg parandab kõik haavad, aga toob ka minevikust päevavalgele unustatud asjad, mis võivad olla taas haavavad. Mahult õhuke, kuid igas sõnas on kaal. Mulle meeldis eelkõige see, et lõpp ei ole mingilgi moel aimatav. Psühholoogiliselt põnev kogu kogu oma ulatuses.
 Mõningaid ajaga seotud väljanopitud mõtteid: 
Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda lk 8
Kui me ei suuda mõista aega [...], mis lootust on meil mõista siis ajalugu – isegi omaenese pisikest isiklikku, enamjaolt dokumenteerimata osa sellest lk 70.
Meile peaks olema ilmselge, et aeg ei toimi kinnistina, vaid pigem lahustina lk 73.

Isade armastus

 

Taas kord sattus kätte mehekeskse mõtlemisega raamat, millega algul ei saanud vedama ja pärast pidama :)
Thomas Hettche on õhemapoolsesse raamatusse mahutanud loo lahutatud isa Peteri ja tema teismelise tütre Annika aastavahetuse veetmise sündmustest Põhjameres asuval Sylti saarel, kus nendega koos on ka Peteri kunagine armastu Susanne oma perega. Tegevus on põimunud mälestustega, muuhulgas kuidas naine vastu mehe tahtmist ja terve mõistuse kiuste sünnitab lapse lk 42. Paratamatult selline suhe ei toiminud ja isale jääb vaid võimalus kohtuda aeg-ajalt oma tütrega ja sisemine viha, et ta peab abitult pealt vaatama kuidas eksnaine ei käitu oma lapsega õigesti. Isas tärkab painav soov, mis hakkab teda kummitama, see soov on vägivaldne. Ja lapsest saab paratamatult lahinguväli. Lahing päädib sündmustega saarel. Jutustatul on oluline osa tormil looduses ja inimhingedes, mis ähvardab aastavahetusel saart külastada. Samuti võib tõdeda, et pendeldavas eas lapse hinges, kus piir lapse ja täiskasvanu elu vahel on õhkõrn, möllab samuti torm. Kord on Annika uudishimulik, näidates huvi oma juurte, vanavanemate, saarel olnu vahel; kord lapselikult naiivne ja samas käitub nagu täiskasvanu. Kogu loos on mineviku ja olevik läbipõimunud, ja seda kõike on natuke raske jälgida. Esialgu oli ka raske arusaada, kes räägib, kelle mõtteid on esitatud. Kuid esialgsest takerdusest ülesaanud, tärkab huvi... Avameelselt paljastatakse inimhinge kõige salajasemad sopid ja loo lõppedes ei jää midagi painama.
 Inimese juures on eriline see [...], et meil on kaks pärilikku süsteemi – keemiline ja kultuuriline lk 92. Lapsed kingivad vanematele leina lapsepõlve kadumise pärast, perekond on aeg, mis möödub, ja samas selle kaitse all lk 135.

Kevad saabub sügisel

Mart Kadastik loob oma romaanis vägagi inimlikke pildikesi meie ajastu n.ö ühe klassi inimestest: ajakirjanik, ooperilaulja, doktor, ärimees. Kõik üle keskea künnise ületanud mehed, igal oma olnu ja ootused tuleva suhtes. Iga lugu on omamoodi sügav, esile on toodud inimlikud fanataasiad, mida tühjusega täidetud hing loob. Lood on mingis mõttes iseseisvad, kuid siiski, kõigi nelja elusaatused põimuvad-ristuvad romaani kestel korduvalt. Otsitakse seletusi põhjustele ja tagajärgedele, asjadele, nähtustele, mis on tegelikult nii argised, aga millele tavaliselt väga ei mõtle. Lambad kannatavad pärast pügamist mitu nädalat depressiooni all. Ja hoiavad üksteise ligi – konsolideerivad oma alanduse. Aga inimene jääb oma häbiga üksi ( lk16).

Eks igas loos on ka „vana hobuse“ suhet "kaerasse". Kuid minu jaoks mitte ainult. Enim meeldisid mulle huvitavad võrdlused, tähelepanekud ja ladus tekst, mida oli tõesti hea lugeda. Lisaks on loodud suhteliselt realistlikud pildid vanade meeste naistest :). Kogu loetu põhjal võib tõdeda, et igas inimeses peitub väike amoraalne paharet, kui tihti ta selle endast välja laseb, see on ilmselt iga ühe enda teha.

Ka selliseid ütlemisi, mida võib võtta tsitaadina oli raamatus rohkesti [...] juhused joonistavad inimese eluloo (lk 27). Eluhoiak - olla nähtamatult nähtav (lk 22). Igatahes mõtteainet jätkub peale lugemist ka kauemaks.

Mart Kadastiku esikromaan ja saadud lugemiselamuse tõttu jään uusi ootama.

Homme on ka päev

Raamatut, mille autor on oma kodukandist, on peaaegu kohustuslik lugeda :)

Heli Künnapase kirjutatut iseloomustan eelkõige sõnaga – vastandused. Tema loodud tegelaskujud on ehtsad, nagu elust maha kirjutatud. Peategelasel Kairitil on nagu olemas kõik, mida on vaja õnneks: oma kodu, ihaldusväärne töö, sõbrannad, kindel elukaaslane. Kuid puudu on see miski ja selle puuduva leiab ta pärast pikemaid kõhklusi ja kahtlusi oma kodukandist. Nagu  selgus romaanis, on  ka tegelikkuses sõprusel ja armastusel olemas kaks poolust, tööl ja puhkehetkel samuti. Mis ühel hetkel sobib, ei pruugi seda mitte järgmisel jne. Seega temaatika on argine, tegelaskujud realistlikud ja rahulolematus ongi mootoriks, mis paneb ennast otsima ja oma õiget leidma.

Väga meeldisid mulle need meelespead, - kiire elutempo ühtepidi nagu nõuab memosid, aga teisalt on ikka selline pidev meeldetuletamine stressi tekitav.  Raamatu edenedes ka meelespeade sisu muutus kahtlevamaks, mõtlevamaks. Võib-olla oleksid need memod võinud loo lõpuni välja hargneda?

Kõige rohkem oli minu jaoks loetu ilus armastusromaan. Kusagil ei ole üle piiri mindud, midagi jääb ka aimata. Armas, ladus ja lihtne lugemine!

Peale selle on tegemist väge ilusa kaanepildiga, - see on nagu sümboolne uks homsesse maaellu. 

Minu Prantsusmaa

Minu sarja raamatu lugemine annab alati tunde, et olen nagu väikese varbaga ka ise sinna maale astunud.  Seekordne minu on ka päriselt minu, sest olen põgusalt ka ise Prantsusmaaga tutvust teinud. Seega oli tore lugeda Eia Uusi kogetut ja omi seoseid luua.

See raamat oligi täpselt selline, nagu on tagakaane tutvustustus – kokteil. Ja mulle kokteilid meeldivad :) Lisaks nii palju kultuuri, teavet tuntud kirjanike ja raamatute kohta - rohkem kui teistes seni loetud minudes. Reisidelt saab ikka kaasa tuua suveniire, aga et sõna souvenir tähendab tegelikult mälu, sellele varem ei osanud mõelda.  Ka mulle näis, et Pariisis võib jääda täiesti tähelepandamatuks, isegi siis, kui sa millegagi väga eristud. Lisaks sain kinnitust, et glamuur on märksõna, millega võib Prantsusmaad iseloomustada, isegi seda osa, mis  glamuurne ei näigi.

Alati on huvitav lugeda neid mineku ja siis juba tagasituleku mõtteid, - seda miskit, mis  ajendab otsuseid tegema. Ja mõnikord ilmselt ongi nii, et pead kusagil korraks ära käima, et saada kinnitust, kodus kõik on kõige parem.

Kõnekas oli lugu raamatupoest, kus inimesed said ka ööbida ning vastutasuks pidid nad poes aitama ja kirjutama iga üks leheküljelise jutu oma elust ning neid jutte on juba viiskümmend aastat kogutud. 

Väga meeldis autori edasiantud meeleolu, natuke nukra alatooniga, aga ometi optimistlik. Igatahes, leian end tihti rääkimast, et lugesin Minu Prantsumaad ja seal oli see ja see koht, järelikult - mööda minust see loetu ei läinud.

Paleontoloogi päevaraamat

Paleontoloog- taimede, loomade jäänuste uurija. Kristina Ehin - õrn, habras, naiselik, väga keeruline on teda mingi jäänuste uurijana ette kujutada. Igatahes intrigeeriv pealkiri, mis äratab tähelepanu. Samas sisu oli küll pigem inspireeriv.    Oma aja loosse on põimitud mälestuste killud, milles ei ole mingit kronoloogilist ega ka sisulist järjestust. Kõike on esitatud  lihtsalt, nii kuidas  mõtted, mälestused on tulnud ja läinud, sekka muidugi ka märkmeid päevaraamatust. Oma loosse on põimitud kõige lähedasemate lugusid, perepärimusi. Lisaks loomulikult ka   luule, nii tema enda kui ka ema ja isa loomingut.
Ehini kodukoha tunnetus on imetlusväärne, kuid mingi igatsuse maitse on jäägitult olemas. Tunnen, et ma ise ka muudkui igatsen sügavamat, vaimsemat, lennukamat, ennast teostavamat, loomingulisemat, laulvamat elu, nagu Lindagi (lk 239).
Raamat ei kuulu kindlasti kiirlugemise hulka, ikka vaikselt, peatükk- peatükihaaval, ja paralleelselt hakkavad kerima ka enda mäletuste killud. Ja muidugi nostalgia, sellest ei pääse, kui on lood ajas.

Must & valge Luik

Raamatut haarama pani mind eelkõige nimesugulus ja olgem ausad, eks teiste kirju on ju ikka ka huvitav lugeda :)  Kaks noort säravat inimest, nende kirjapandud mõtted,  unistused. Teemadeks tervis, õnn, pürgimused, pere, sõbrad, sügavas südamesopis pesitsevad tundmused jne.ehk elufilosoofia.
Kaks häält - Kadri Luik ja Lauri Luik - üks natuke domieerivam kui teine. Minu jaoks oli naine  kael, kes vestlust suunas, mis sellest, et kirjavahetuse alustaja oli mees.
Selliselt kirjapandu  ja raamatuna loetu on minujaoks uudne. Mingis osas hakkasid varemöeldud mõtted üksteist kordama ja hetkeks tekkis mõte: ja kui  arvategi nii, mis siis. Tegelikult oli loetu inspireeriv, väärtushinnanguid kujundav, mõtlema panev. Kuigi kõik me ei ole kusagile pürgijad, siis positiivsust ja häid mõtteid ei ole kunagi liiast ka madalamalt lendajatele.