Klaaslaps

Väikese kõhklusega valisin lugemiseks Maarja Kangro „Klaaslapse“ -  kartsin, et loetu häirib mind, jääb painama ja mõjub äkki liiga masendavalt. Siiski sai uudishimu võitu ning ei kahetse sugugi, et sellise valiku tegin.

„Klaaslaps“ on autori ühe väga valusa lehekülje avamine tema eluraamatust: naise ilmajätmine emastaatusest. Kõik kannatused, tundmused on olnud päriselt, seega on see ka väga aus raamat, välja kisendatud-tiritud sügavaimast sisemusest, raputades soola oma enda haavadele. Eks ka teiste haavadele, kes on olnud analoogses olukorras, ja ka neile, kelle tajud on teravdanud mingi muu pöördumatu jama pärast, kes hüüavad ahastades: miks mina.

Kõik õunapuud ei ole samuti viljapuud, mõni neist kasvatab külge küll mõne väikese vissi, kuid õunaks see ei saagi, enne laseb puuke selle lahti ja see väikene ubin potsatab maha. Viljakandja ei ole loodud oma vilja kandma. Selline on loodus, mis ei ole meile alati ootuspärane. Aga mõistus tegelikult ju tõrgub vastu võtmast seda määratut, ja kaotusvalu valutav naine näeb, tajub ja paneb tähele ümbritsevat hoopis teisiti: teravamalt, masohhistlikumalt.

Võib ju lohutuseks öelda, et ka raamatud on  nagu lapsed, tükike iseendast, aga mis lohutus see ikka on.

"Ta nimetaski meid niimoodi. Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati. See oli minu emadepäev."

See raamat raputab ikka korralikult läbi, ja paneb lugema vaatamata sellele valule ja lohutamatusele. Väga võimas, julge ja … tegelikult jääb sõnadest puudu. Vaatamata sellele, et endal analoogseid kogemusi ei ole, puudutas see lugemine mind väga. 

https://www.muurileht.ee/arvustus-maarja-kangro-klaaslaps/ 

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/03/27/maarja-kangro-klaaslaps/ 

Kirjastus: Nähtamatu Ahv

205 lk

 

Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu

Täiesti juhuslikult jäi seekord ilukirjanduse riiulilt näppu ilukirjandusele täiesti ebaloogilise pealkirjaga raamat. Nii et seekord oli juba pealkiri huvitekitaja. Tegemist on Ukraina päritolu Inglise kirjaniku Marina Lewycka debüütromaaniga, mis ilmus meil juba 2006. aastal.

„Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu“ viib meid Inglismaale. Õed Veera ja Nadežda on hädas oma kaheksakümnenelja aastase isa Nikolai ehk Koljaga. Too on otsustanud abielluda endast rohkem kui poole noorema bravuurika ja labase ukrainlannaga. Naine on ilmselgelt huvitatud vaid rahast ja elamisloast. Vanapapi aga nii ei arva, naise kopsakas büst on allutanud mehe ajurakud ja järelejäänud elupäevad näivad koos kaaslannaga palju rõõmsamad. Õekesed, kellel siiani ei olnud just kõige paremat läbisaamist, on sunnitud oma jõud ühendama ning saadana sigidik tuleb isakodust välja saada 😊

Esmapilgul tundub, et lugu on ainult paras jant. Tegelikult nii ikkagi ei ole. Vastandiks jandile selguvad Nikolai ja tema esimese abikaasa emigreerumise tagamaad ning ka nende elulood, milles peegeldub Ukraina ajalugu. See on nagu kontrastiks emigreerumise põhjustele – miks mindi toona ja miks minnakse tänapäeval, ning millisena näevad teise põlvkonna immigrandid neid, kes püüavad tänapäeval iga hinna eest saada immigrantideks. Põgusa tutvuse saab teha ka traktorite arengu ajalooga.

Nõukogudeaegsele inimesele on siin palju nostalgiat: väga tuttav tuli ette perenaise kokkuhoiu ja varumise kirg. Kes on ikka üles kasvanud nõukaeaegse kasinusega, kus lettidel haigutas tühjus, ei siis sellest tagavarakogumise kombest nii kergelt ei pääse, ela sa Inglismaal, Ukrainas või Eestis.

Kusjuures Eestimaast on selles raamatus ka juttu. Ma helistan isale. „Ahaa,“ ütleb ta. „Jah. Lada. Ta ostis selle oma vennale. Ta vend elas Eestis, aga saadeti riigist välja, kuna kukkus eesti keele riigieksamil läbi. Saad aru, ta on puhas venelane. Räägib puhast vene keelt. Ei suutnud ühtki sõna eesti keeles öelda. Aga pärast iseseisvuse saavutamist tahab uus Eesti valitsus kõik venelased välja saata. lk 100-101.

Ja muidugi on mõtteaineks vanainimeste üksindus: üksiolemise tunne võib panna tegema näiliselt tobedaid tegusid. Siiski, kas ikka kaheksakümnendates on imelikum pimesi armuda kui noorena? Kui oled vana ja armunud, siis oled vana narr. Miks vana ja armunud on narrim kui noor armunud? Sellised mõtted tulid pähe seda raamatut lugedes. 😉

Tekst on väga ladus, kerge lugeda, sulgudes olev selgitav tekst annab kaasa osaliste hääletooni ning mõtted ning mulle meeldis see filmilik, pisut kurb ja siiski ka naljakas lugu. 

Kirjastus: Tänapäev

320 lk

Vaata ka teisi arvamusi:

http://ekspress.delfi.ee/areen/marina-lewyckaukrainakeelne-traktorite-luhiajalugu?id=69070911 

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2008/10/29/marina-lewycka-ukrainakeelne-traktorie-ajalugu/ 

Valged ööd

Kõlab küll veidralt ja pisut kõhedaltki, aga suht turvaline on valida lugemiseks krimka. Sest on ju teada, et keegi sureb/kaob, keegi on mõrvar/süüdlane ja on ka keegi, kes müsteeriumi lahendab. Nii et seekord valisin Varraku nimekirjast Ann Cleevesi „Valged ööd“, mis on tema „Shetlandi“ sarja teine raamat.

Nagu ütleb ka sarja nimetus, toimub tegevus Shetlandil.  See on paik, kus on kaunis karge põhjamaine kliima, valged ööd ja mägine maa. Saarel elav kunstnik Bella Sinclair korraldab oma galeriis „Herring Houses“ peo, et tutvustada uut kunstiteost ja esitleda  küla teise kunstniku Frani Hunteri loomingut. Peole on kutsutud ka uurija Jimmy Perez, kes ei ole ükskõikne Frani suhtes. Järgmisel päeval leitakse paadikuurist laip. Siis leitakse veel üks laip ning tegelikult on see küla elanud juba aastaid teadmata, et nende juures on  veel üks laip. Juhtumit asub uurima loomulikult kohalik uurija Jimmy, kes teab kõigi elanike tausta ning hakkab omavahel seostama peol nähtud ja kuuldut. Muidugi ei jäeta uurijat üksinda uurima, vaid kohale tõttab ka kõrgem abivägi, kelle ees peaks kohalik uurija veidi aukartustki tundma.

Kui mõnikord krimkat lugedes on lugejal närvid viimseni pingul ning raamatu lõppedes on küüneotsadki hirmust näritud, siis see lugu hirmutavalt ei mõjunud.  Tegemist on üsna tavalise krimilooga, mille tegelik kriminaalsus on väikesem kui loo kulgedes mulje jääb. Siiski mõrvad olid, ja pinget kruvitakse selliselt, et kahtlus langeb pea igale saareelanikule. Mulle meeldis, et lugu ei hargne ainult uurijakeskselt, vaid minategelasteks said ka teised küla elanikud, nii siseneb loosse tavalist argipäevast saare elukorraldust, mis on meeldivalt rahulik ja pigem rahumeelne. Igatahes hakkas Shetland mulle vägagi kutsuvalt meeldima.

Uurimisega kaasa jookseb uurija ja Frani armastuslugu, kuid seegi on pigem rahulik ja kaalutlev teineteisele meeldimise lugu, mis ei too suurt kirge ega põnevust krimiloole juurde. Siiski on armastus ka selles loos üks sündmusi käivitav tõukemootor, mis toob soovimatud tagajärjed. Lõpplahendus kantakse ette "Kättemaksukontori" kergusega, et mis, miks ja kuidas kogu see sündmusteahel toimuma sai. Omamoodi ootamatu ja veider on see, et mõrvarist mõrvari muljet lõpuks ei jäägi.

Kokkuvõtteks on tegemist sellise mõnusa ajaveetajaga, mis hoiab enda kütkes kuni lõpuni.

Raamatute põhjal on valminud BBC telesari „Shetland“.  

Kirjastus: Varrak

327 lk