Ain Kalmuse „Hingemaa“ jõudis
minuni läbi ETVs nähtud dokfilmi „Hingemaa“, mis rääkis eestlaste rajatud
puukiriku taastamisest Ameerikas Wisconsini osariigis Gleasoni küla läheduses.
Eesti juurtega mehed hakkasid taastama möödunud sajandi alguses eestlaste ja lätlastega
asustatud küla kirikut. Kiriku
toetuskontserdil esines Tõnis Mägi oma
kaasaga ning kohal oli ka kunagise pastori Hans Rebase järglane, kiriku
taastamise algataja Bill Rebane. Nähtud film läks mulle väga südamesse. Kaugel
võõrsil otsivad inimesed ühte väikest pidepunkti, millest kinni haarata selle
eestluse hoidmiseks, mis kipub paratamatult kaduma suure Ameerika katlasse.
Selles filmis mainiti ka samanimelist raamatut, mis ongi selle kiriku ja selle läheduses
olnud eestlaste küla lugu. See koht, see kirik ja küla, eestlaste elud on
päriselt, tegelaskujud väljamõeldud, nii väidab raamatu autor.
Raamat viib 20. sajandi alguse Ameerikasse,
kuhu suundusid kolm Eesti meest Aadu, Seiu ja Villem oma hingemaad ja eluõnne
otsima. Kodumaal ei olnud oma maad, oma sundi, siin olid mõisamaad ning mõisa
orjamise sundus. Peatuma jäädi Gleasoni külas, kus olid ees ootamas mõned kaasmaalased
ja suur põlislaan, ning kuhu oli võimalik sättida oma elujärg. Nüüd seisti oma
unistustega silmitsi. Oma juuri asus kinnitama kõigepealt Aadu, kes sai pärast
mõningast rühmamist kutsuda järele ka pere. Ka Villem kinnitas oma kanna
Ameerika mulda, kuid Seiut ahvatlesid suure maa avarused ja tema ei suutnud
jääda paikseks.
Iga aastaga kasvasid põllud, ehitati hooneid,
kasvasid lapsed, elu edenes jõudsalt. Mõnikord
mõtiskleti ka kodumaa ja oma hingemaa otsimise ja leidmise teemadel. Lapsepõlvest peale oli ta hinges helisenud
imeline nõiasõna: hingemaa. See oli nagu muinasjutt, nagu mingi kaunis unistus,
mis meelitas ja kiusas. See seisis päevad läbi vaesel kodutul inimesel silme
ees, see segunes öösel unenägudesse lk 29.
Kas sellist hingemaad ongi olemas, kui süda on ühes paigas ja hing teises?!
Sellise dilemma ees olid vaid vanad. Lapsed kasvasid juba ameeriklasteks, neid
ei kutsunud kodune keel ja Eestimaa muld.
Seda raamatut lugedes seostusid (just
Aadu elujärje sisseseadmise looga) mulle Tammsaare Tõde ja õiguse Andres ja
Mobergi Väljarändajate tetraloogia Karl Oskar. Kõik kolm vintsket meest
rühmasid hullu moodi tööd teha, kasvatasid põlde, hooneid, pudulojuseid ja
jõudehetkeil paitas nende meeli enamasti rahulolu tehtud töödest. Kuid mida
rahulolevamalt tundsid end mehed, seda rohkem kuhtusid nende naised. Seega, pisut
nukrust on selles raamatus olemas küll, kuid üldmulje jääb siiski optimistlik.
Just lõpplahendus jätab kuidagi väga hea tunde ning võtab varasemad sisemised
heitlused positiivsemalt kokku: võib olla oli see jumala tahe, et sa sellel
ajal pead just elama sellel maal, sest ainult sellises elus saad sa olla hoitud.
Kõik need loodusekirjeldused ja inimese sisemised heitlused õnne otsinguil,
kõhklused ja kahtlused, on kirjeldatud
väga kaunilt ja ladusalt, selges emakeeles. Ning on tunda, et autor on kõik
kirjeldatud tundmused ise läbi tundnud.
Küllap ei olegi meil suguvõsa,
keda selline väljarändamise teema ei puudutaks. Mindi sajand tagasi ja minnakse
nüüdki. Sain mõned aastad tagasi kirja ühelt Peterilt, kes ütles, et ta on mulle
mitmenda põlve sugulane. Selle kirjaga sain teadmise, et ka minu suguvõsast on
mindud juba 20. sajandi alguses Ameerikasse ja nende järeltulijad ei ole enam
eestlased. Seega puudutas see raamat mind ka otseselt.
Oli suurepärane lugemine!
Kõik suured sammud sünnivad väiksete tõugete sunnil, nii et pärast on
raske vahet teha väikeste ja suurte elusündmuste vahel lk 31
Tark on inimene, kes oskab jätta homse päeva mured selle päeva tarvis,
mis pole veel sündinud lk 236
Kirjastus : Orto
312 lk
Arvatakse, et kui elu jooksul 100
raamatut lugeda, peaks nende hulgas olema ka Gustave Flauber´i „Madame
Bovary“. Vaatamata sellele, et selle
raamatu põhjal on lavastatud nii filmilinale kui teatrilavadele, on see kirjandusklassikasse
kuuluv lugu minust seni mööda käinud. Kuid ega ükski aeg ei ole lugemiseks
hilja.
Raamatu tegevus viib Flauber´i
kaasaega, 19. sajandisse. Väikese provintsilinna arst kosib endale kaasaks kena
Emma. Heasüdamlik ja kergeusklik mees jumaldab oma naist, kuid ei oska naisele
oma tundeid näidata. Naine on rahulolematu: mees on tümikas, päevad on igavad,
oleks vaid päevades rohkem luulet, loodust ja renessaansi. Üks kutse kõrgema klassi ballile muudab tema
argielu veelgi trööstitumaks (kusagil ju oli glamuuri, säravamat elu) ning üha
enam satub madam masendusse. Nooruke Leone näitab oma kiindumust, kuid see pole
see mida hing ootab, ja lõpuks sünnib lapski, kuid Emma on loodud vaid tõelise
armastuse tundmise jaoks ning ka emadus ei paku talle pinget. Oma eluarmastuse
loodab madam leida Rodolphes. Kuid alati ei tunne armastajad oma tunnet
võrdselt, vastuarmastust ei pruugi suhtes olla.
Raamat kulgeb vaheldumisi
romantismiaegseid õilsaid tundeid ja tavalist argielu kirjeldades. Lugu on eluline
ja küllap on tänagi nii, et sul võib olemas olla kõik, aga hinges ikka ei tea,
mida tahaks ning paraku ei oska ka oma rahulolematusest kõneleda sellele,
kellele peaksid. Sisemine rahulolematus ongi vaid enda sees, kuid kaaskondsed
ei saa aidata, kui oma rahulolematusest ei kõnelda. Madame Bovary jaoks oli see
suur viga. Küllap teeme ka ise aeg-ajalt selliseid vigu ja teame kõik mõnda
sellist madam Bovaryd. Nii et eile ei olnudki midagi nii väga teisiti kui on
täna. Kõik taandub ikkagi suhtlemisele või mittesuhtlmisele.
Minu arvates on laias laastus
kahte tüüpi raamatuid, milles leiad oma lugemismõnu üles. On raamatud, mille
süžee jookseb nii hoogsalt, et loedki ühe hooga, panemata tähele üksikuid sõnu,
kuni raamat läbi. Kuid see teine tüüp, selles asetub lugemisemõnu kaunilt
viimistletud lausetesse, erilistesse sõnadesse. Mulle pakkus „Madame Bovary“
selle teise kriteeriumi järgi elamuse. Raamatust leiab üsna palju
noobleid-peeneid sõnu, mida me argielus ei kasuta (apoteoos, barkarool,
skrofuloosne).
19. sajandi meeleheitel
koduperenaise lugu kõnetab ka tänapäeval.
Kirjastus: Eesti Raamat
288 lk
Uude aastasse tulin Martha Hall
Kelly debüütromaaniga „Sirelitüdrukud“. Viimasel ajal olen sattunud üsna
järjest lugema Teise maailmasõjateemalisi raamatuid. Võib olla on see
alateadlik soov rohkem teada saada ja püüda seoseid luua oma sõjas olnud isa
rääkimata lugudele, kes teab. Siiski see teema ja erinevad sündmustelahendused
on põnevad ning „Sirelitüdrukud“ on taas üks omamoodi lähenemisnurk Teise
maailmasõjaaegsele genotsiidile.
Raamat viib meid kolme noore
naise lugude kaudu Poola, Saksamaale ja Ameerikasse. Noor sakslanna Herta
püüdleb kirurgiks, kuid Hitleri-aegne Saksamaa ei aktsepteeri naissoost arste.
Kodune vaesus tõmbab teda üha kaugemale unistustest ja kui ta näeb töökuulutust,
kus otsitakse inimesi natsisüsteemi, on tal valik tehtud ning temast saab arst Ravensbrücki
koonduslaagris. Ta on sattunud natside saladuste, vägivalla ja võimu maailma.
Kasia muretu lapsepõlv lõppeb
siis, kui Hitleri väed vallutasid Poola. Noorusele omase õhinaga liitub ta
põrandaaluse tegevusega, kuid seal kus on tegijaid, on ka neid nägijaid, kes
seda nägemist ainult endale ei saa hoida ning Kasia sõidutatakse koos õe ja
emaga naistele mõeldud Ravensbrücki koonduslaagrisse. Sealt maalt ei saa ta
enam kunagi endiseks.
Caroline on New Yorgi
seltskonnadaam, kes teeb vabatahtlikutööd Prantsuse konsulaadis. Sõja saabudes
probleemid suurenevad ning tal tuleb üha enam ja enam panustada, et leida
vahendeid ja võimalusi aitamaks inimesi, kes põgenevad sõjajalust. Teed
armastatuga ristuvad küll, kuid koosolemise võimalus jääb vaid unistuseks.
Selle raamatu lugu ulatub 39ndast
aastast 59ndani. Kolm naist, kolm elu, kolm iseseisvat elupaika, kuid sõja
edenedes hakkavad need elud üksteisele aina lähemale tulema. Kõigepealt toimub muidugi
Kasia ja Herta eluteede ristumine. Hiljem lisandub Caroline. Koonduslaager,
inimkatsed, ellujäämispüüdlused on vaid mõned teemad, millest raamat räägib. See
lugu annab hästi edasi sõja ulatuse, sest sõja kaudsemad mõjud kandusid ka sinna,
kus otseselt ei sõditudki ning sõja järelmõjud kestsid tunduvalt kauem, kui
sõda ise kestis. Kõigi kolme naise, kellest üks oli ohver, teine kurjategija ja kolmas aitaja, elu oli muutunud jäädavalt.
Mind on alati huvitanud, kui
palju ja mil määral mõjutab iseendast sõltumatu ümbrus inimest. „Sirelitüdrukud“
on ka selles suhtes väga usutav, sest autor on teinud põhjaliku ja pikaajalise uurimistöö
õppides tundma tausta ning enamus tegelasi on olnud tegelikkuses ka olemas. Tegelikult
pakub see raamat arutlemis- ja mõtlemisainest kohe kauemaks, sest inimpsüühika on
keeruline ning keeruline on mõista neid tegusid, mida sa ise valmis tegema ei
ole. On väga kole mõelda, et selliseid asju on teinud inimesed inimeste kallal.
Rusuvaltmõjuva tõsieluliku tausta
ümber on loodud haarav ilukirjanduslik lugu, mille lugemine ei võtagi palju
aega, sest sa lihtsalt loed ja loed, kõrval kasvamas taskurätivirn ning käest
ära panna ei saa enne, kui on loetud ka autori tänusõnad.
Kirjastus: Päikese Kirjastus
511 lk
