Sosinamees

Vahelduseks lugesin krimkat. Sosinamees, autor Alex North, tundus põnev ja kui usaldada kaaneinfot, mis ütleb, et raamat on  kümnendi parim krimiromaan, siis võiks ju loota närvikõdi.

Pärast oma armastatud naise surma otsustab Tom teha elus kannapöörde ja alustada uut elu teises linnas. Seda enam, et ta tunneb end väikese Jake isana suht läbikukkunud. Nii et uues keskkonnas loodab Tom luua ka suurema läheduse pojaga. Kolitakse väikelinna tontliku olemisega majja. Linn varjab aga sünget saladust, pea kakskümmend aastat tagasi mõrvas siin sosinamees viis poissi. Tookord tabati roimar, aga viimane laip jäigi leidmata. Kui nüüd kaob samuti väike poiss, on linn taas tagajalgadele aetud. Sosinad jõuavad ka Jake akna taha...

Uks kui jääb sul pisut lahti,

sosin kostub salamahti.

Üksi välja mängima

kui jääd, ei koju jõua sa.

Akna ees kui pole riivi,

keegi vastu klaasi kriibib.

Kui oled üksi, nukrus sees,

sind üles otsib Sosinamees.

Need sosinad olid tõesti judinaid tekitavad ja raamat ise nii hirmus õudsalt põnev, et hoiab väga hästi ohjes. Lugesin läbi ühe jutiga ja lubatud närvikõdi töötas täiega. Mulle meeldis, kuidas see lugu kokku seatud oli. Lisaks roimari äraarvamisele ja närvekõditavale tegevusele on selles loos ainest ka peresidemete ja lapsepõlvetraumade üle juurdlemiseks. Ja kuigi lugedes tekib lootus ja võib ette arvata, et küllap see lõpplahendus on Tomile ja Jakele õnnelik, siis oli see ikkagi üks kurb lugu. Ka siis kurb, kui jätta välja kõik tapmised.

Kirjastus: Pegasus, 2020

394 lk

Sügisball

 Vaatasin dokfilmi „Juured“. Selle filmi esimeses episoodis said kokku tüdruk Eestist ja poiss Tšehhist, teineteist õpiti tundma tutvudes üksteise kodumaade kirjandusega. Tüdruk luges Kundera „Olemise talumatut kergust“ ja poiss Mati Undi „Sügisballi“. See hetk filmist (nagu ka kogu film) oli ilus ja mõtlesin, et ma ei olegi „Sügisballi“ lugenud.

Mati Undi looming on mulle alati segase tunde tekitanud. Ta alustab oma looga ja siis hakkab see veerema täiesti mõistetamatus suunas, jõudes välja kusagile veelgi arusaamatusse kohta. Nii nagu mõte pähe tuleb, nii on see kirja pandud. Seda teksti on raske jälgida, kuid ometi on selles ka see miski, miks ikka ja jälle poolelioleva raamatu kätte võtad ja edasi loed. Ma ei teagi, kas see on jonn, mis nõuab aru saamist sellest, mida öelda tahetakse, või on see mõtete mäng nii ilus, et lihtsalt tahad sellest osa saada veel ja veel.  

Ega „Sügisballgi“ suur erand ei olnud. Lihtsamaks tegi selle lugemise jaotus, siin on konkreetsed tegelased, konkreetsest linnajaost. Iga tegelane omamoodi isiksus. Ka siin rändab kirjaniku mõte huvitavaid radu mööda, käies vahepeal ära ka konkreetsete teadmiste juures.  Näiteks luulest on kirjutatud nii: Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult [..] Jaan Kross oli luulet nimetanud ühiskonna enesetunnetusorganiks. Belinski rahva iseteadvuseks, vaimse elu õieks ja viljaks. jne lk 103.

Nii et ilus ja valus ning omamoodi segane on see lugu, kuid see tekst on väga lummav. Minu arvates on „Sügisball“, mis ilmus juba 1979. aastal, ajast eest, või õigemini seda sügavat nõukaaega ei tajunud mitte millegagi. Inimesed on ikka inimesed oma veidruste, nõrkuste, vaimukuste ja kõige muuga. Ja muidugi võiks see raamat riiulist alati võtta olla. Minu arvates ei olegi vaja lugeda algust, võib lugeda ka lõppu või keskpaika ja ikkagi on kuidagi eriliselt tore.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1979

183 lk

Karjala kauge kutse

Vahelduseks käisin jälle raamatureisil ja reisisin Tõnu ja Viktoria Tuulase silmade läbi Karjalas.

Minu jaoks oli see väga tore reis, sest kirja ei ole pandud ainult käisin-nägin, vaid ka killuke ajalugu lihtsas selges keeles. Üle ei ole pakutud ei faktide ega ka muuga, nii et lugemine on vaheldusrikas ja täpselt paras selleks, et tutvuda selle piirkonnaga. Raamat annab hea ülevaate Karjala olulisemates paikadest, mida võiks külastada.  Ahvatlevalt kirjutatakse sellest, mida on neis paikades vaadata ning miks on just need paigad olulised. Igatahes kõlas kirjutatu väga kutsuvalt küll. Lisaks on raamatule suureks boonuseks kaart, kust sai lugemise käigus pidevalt üle vaadata, kus miski asub. Samuti tekitavad isu sinna ise reaalselt kohale minna need suurepärased fotod,  mis raamatut ilmestavad. Karjala võinuks olla jupike Soomest, kui ajalugu oleks selle paigaga paremini ümber käinud. Olgu selle ajalooga kuida on, kuid sellest raamatust ammutatud infoga võib sinna reisile minna küll.

Tegelikult olen ma Karjalas käinud, kunagi põrsapõlves ja isegi kaks korda.  Toona tahtis seiklusjanu väljaelamist ja õnneks me ainult ei unistanud, vaid tegime neist nii mõnegi teoks. Üks selline n.ö teoks tegemine oli rongireis Valge mere äärde sõbranna venda vene kroonu vaatama. Sellest reisist on mul meeles lõputu rongiga loksumine, kusjuures millegipärast see rong seisis ühes peatuses tunde, mis muutis selle reisi ajaliset liiga pikaks. Rongi aknast nägi küll vahelduvat maastikku, kuid oli talv ja ega midagi erilist seega peale mõne kaljunuki silma ei hakanud. Küll aga on meeles ehtne vene küla seal Valge mere ääres, suured lumehanged ja külma teistsugune tajumine. Kuna vaid külakolka nägemine meie reisikihku ei rahuldanud, tegime ühe teise reisi veel ja seda Petroskoisse, toonase nimega Petrozavotskisse. Ega sellestki reisist midagi palju meeles ei ole, kuid raamatust tuli tuttav ette hotell Karelia nimi, toona ma mõtlesin, et kui ilus nimi on hotellil.

Kirjastus: Varrak, 2020

174 lk

Minu esimene elu

Enne näosaadet teadsin peamiselt vaid Olav Osolini nime, näosaade tõi ta rohkem nähtavale ja esile tõusid mehe muhedus, sõnaosavus ja suurepärased muusikaalased teadmised. Seega tema isik ning olek pakkusid huvi sedavõrd, et raamatuks vormunud elulugu läbi lugeda.

Osolin on loonud läbi oma teatud osa eluloo kajastamise omamoodi ajaloo raamatu. Sündides sügaval nõukaajas ei saagi ajastutruudusest üle ega ümber.  Nii nagu ta räägib, nii ta kirjutab – natuke muhedalt, huumoriga ilmestatult, samas olles asjalik, faktiteadlik ja eneseirooniline. Neid kohti, kus naerma pahvatasin tema lustakate seikluste ja sekelduste peale, neid oli pea igas peatükis ja igast seiklusest oskas ta luua omamoodi toreda puändi samuti. Pulli tema elus on tõesti saanud! Mulle tundus, et härra Osolin teadis väga täpselt, millese oma nina toppida ja millega mitte tegeleda,  kus maal on õige aeg lõpetada ja millal ning millega alustada.

Vaatamata jutustamise laadi muhedusele ma siiski selle raamatuga päris lõpuni ei jõudnud, õigemini kolmveerand raamatut korraliku lugemist ja kaasaelamist, siis sai minu huvi (või kuidas seda nimetadagi) otsa, sest neid seiklusi läks liiga paljuks. Ülejäänud veerand sai lihtsalt läbi lehitsetud ja valikuliselt ka loetud. Minu jaoks oli raamat lihtsalt liiga paks ja need seigad, mis seiklusehõngulised olidki, neist tekkis lõpuks üledoos. Nii et pisut lühem variant raamatust olnuks ideaalsem lugemine.

440 lk

Kirjastus: Varrak, 2020

Minu Vormsi

Nüüd, kui kõik reisid on lukku pandud ja lukuvõti ka katki murtud, on paslik oma reisihimu vähendada reisiraamatute lugemisega. Mina käisin Vormsil Petrone Prindi ja Barbi Pilvre abil.

Barbi Pilvre omab Vormsil juba aastaid suvekodu ja sage kokkupuude saarega on loonud talle oma kindla nägemuse sealsest elust ja olust. Raamat mahutab palju ja annab kenakese ülevaate saare igast nurgast. Siiski ei ole see lihtsalt ühe naise subjektiivne nägemus meretagusest kõrvalisest maanurgast. Selle raamatu tarvis on uuritud ajalooürikuid jm saarega seotud kirjandust. Just see ajaloo osa imponeeris mulle kõige rohkem: on oluline teada, kuidas ja milliste mõjutuste saatel tänane keskkond on kujunenud.  Väga palju on selles loos kajastatud ka isiklikku: suhteid naabritega, volikoguga, perekonnaga. Samas sobitus see isiklik osa samuti raamatusse, seda enam, et ehteestlaslikult tahame ju ikka teada, kuidas keegi elab, suhtleb ja mille eest võitleb.  On armas, et suvevormsilased tunnevad siirast muret saare looduse ja traditsioonide hoidmise pärast.  Minu arvates olid kõik olulised kohad, vaatamisväärsused, inimesed mainitud ja selle raamatu teadmistega võiks Vormsit avastama minna küll.

Minul tekkis lugedes ka pisut äratundmisrõõmu, sest olen Vormsi selle kaheksakujulise tee läbinud, Saxby tuletorni juures jalgu vees leotanud, Prästvike matkarajal kõndinud, kõrtis Krog 14 einestanud, Hullo poest jäätist ostnud, ühe veski juures kohalikku käsitööd uudistanud, lahke müüja pajatusi saarest kuulanud ning esimesest valitud praamist maha jäänud. Saarele me muidugi ei jäänud, sest järgmine praam mahutas meid ära (nagu mainis ka raamatu autor, neid autosid sõna otseses mõttes topiti sinna, millimeeter autode vahe). Täna sõidab suurem praam ja ilmselt selliseid ekstreemsusi praamile sõitmisega enam ei pea kogema.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

248 lk

Ärevil inimesed

Olen lugenud päris mitmed Fredrik Backmani teosed ja need on olnud minu teetass, seega ei ole kahtlustki, et kõik mis ilmub, pakub mulle huvi. Seda enam, et selle loetud raamatu pealkiri „Ärevil inimesed“, on täpselt kümnesse tänaste sündmuste taustal.

Nagu ikka, on Backmani loodud tegelased omamoodi veidrad kujud. Seekord on korteriesitlusel kokku saanud kamp inimesi: maakler; huvitav vanapaar, kelle hobi ongi käia sedasorti üritustel; autistlike joontega daam; üks eakas naine; küülikupeaga mees; homopaarike, kellest üks oli lõpurase ja muidugi maskis röövel, kes selle kamba kõik pantvangi võtab. Röövel vast ei olekski röövliks hakanud, kui kõik ei oleks viltu vedanud. Seal nelja seina vahel kooruvad iga inimese iseloom ning kiht-kihilt avanevad inimeste taust, mured ja rõõmud. Muidugi kui on pantvangidraama, siis on kohal ka politsei. Sedakorda on politseinikud isa ja poeg, kes näevad selles oma võimalust...

Jah, eks see lugu ise tundus kohati jabur ja mingil viisil jabur ta ongi, kuid see eluterve huumor, mõnusad filosoofilsed elulised küsimused, inimlikud probleemid teevad selle lugemise väga nauditavaks. Tekst on hästi sisutihe, seda ei saa lugeda n.ö lasen silmadega üle, pigem tuleks lugeda nii nagu keegi loeks sulle ette ilmekalt, emotsiooniga, vahepeal nuttes, vahepeal naerdes. Mulle meeldis, et kirjanik ei lahanud ühtegi tegelast poolikult ning raamatu lõpus võtab ta kõik otsad nii armsalt kokku, kedagi unustamata, keegi ei jää ripakile, ta annab kõigile lootust.

Mulle meeldis see raamat, sest kõik kokku (lugu, tõlge, tekst, loo ülesehitus jne) on paganama hea, puudutab kõige tundlikumaid hingekeeli ja kinnisemaid tundelukke nii, et raamatu lõppedes tunnedki, et klomp on kurgus ja pisaradki pole kaugel. Nagu ütleb Backman, on see raamat idiootidest, kuid see idioot oma elu ja probleemidega võid olla sina, sina ja sina ning ka mina.

"Ärevil inimesed" on nagu rusikas silma auku just tänasel päeval, mil kogu maailm on ärevil koroona hirmus ja inimesed on otsekui pantvangi võetud. On ju ütlematagi selge, et just kriisiolukordades avaldub meie tõeline pale. 

Raamat on täis mõnusaid mõtteid, mis on nagu eredad pärlid, tahtnuks neid kõiki üles kirjutada, kuid jah,  see blogipostituks veniks siis meetri pikkuseks.  Need mõtted on loogilised ja lihtsad, kuid ise selliselt mõelda küll ei oska, oskan vaid kaasa noogutada ja tunnustada, et Backman oskab! Ta oskab kõik laused luua nii, et seal puudub üleliigne müra, kõik on vaimukas ja tabav.  Mina olen vaimustuses!

See on täiesti vapustav, et teist inimest võib tunda ainult selle kaudu, mida ta luges lk 225

Jumal ei kaitse inimesi nugade eest. Sellepärast jumal andiski meile ligimesed, et me saakisime üksteist kaitsta lk 180

Kas sa tead, mis on ühele lapsevanemale kõige hullem`? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiiguga vastu pead sai. [...] Lapsevanemaid defineeritakse ebaõnnestumiste kaudu lk 23

Kirastus: Varrak, 2020

287 lk

ISBN 978-9985-9980-6-9

Huvitavatest persoonidest on alati põnev lugeda, ja Peeter Volkonski seda loomulikult on. Kuuldavasti olevat ta selle raamatu kokku kirjutanud vaid sellepärast, et palgapäev oli kaugel ja ta vajas veidi finantse. Kes teab, võib olla oli nii, võib olla ei olnud, kuid oma üllitised on ta sellesse raamatusse kokku koondanud küll.  

Volkonski on ladunud letti mõnusalt kireva lugude kaleidoskoobi. Ta ei lähene asjadele üldsegi traditsiooniliselt, vaid ikka omamoodi. Nii on saanud lugudeks kõigi aastaaegade n.ö pahed; kurvastamise asemel laulab ta oodi haiglapäevadele, lõbusalt jutustab oma reisiseikadest ja lapsepõlvest. Värsisepp on ta ka ja needki on raamatus olemas. Enamus neist lugudest on autobiograafilised, kuid igal lool on oma puänt olemas.

Mulle meeldis tema kirjutamise laad ja see teravmeelne humoorikas vaimukus, mis neis lugudes on. Lihtsad lood, lihtne lugeda. Mõnus öökapiraamat.

Kirjastus: Menu Kirjastus, 2009

159 lk