Minu Vormsi

Nüüd, kui kõik reisid on lukku pandud ja lukuvõti ka katki murtud, on paslik oma reisihimu vähendada reisiraamatute lugemisega. Mina käisin Vormsil Petrone Prindi ja Barbi Pilvre abil.

Barbi Pilvre omab Vormsil juba aastaid suvekodu ja sage kokkupuude saarega on loonud talle oma kindla nägemuse sealsest elust ja olust. Raamat mahutab palju ja annab kenakese ülevaate saare igast nurgast. Siiski ei ole see lihtsalt ühe naise subjektiivne nägemus meretagusest kõrvalisest maanurgast. Selle raamatu tarvis on uuritud ajalooürikuid jm saarega seotud kirjandust. Just see ajaloo osa imponeeris mulle kõige rohkem: on oluline teada, kuidas ja milliste mõjutuste saatel tänane keskkond on kujunenud.  Väga palju on selles loos kajastatud ka isiklikku: suhteid naabritega, volikoguga, perekonnaga. Samas sobitus see isiklik osa samuti raamatusse, seda enam, et ehteestlaslikult tahame ju ikka teada, kuidas keegi elab, suhtleb ja mille eest võitleb.  On armas, et suvevormsilased tunnevad siirast muret saare looduse ja traditsioonide hoidmise pärast.  Minu arvates olid kõik olulised kohad, vaatamisväärsused, inimesed mainitud ja selle raamatu teadmistega võiks Vormsit avastama minna küll.

Minul tekkis lugedes ka pisut äratundmisrõõmu, sest olen Vormsi selle kaheksakujulise tee läbinud, Saxby tuletorni juures jalgu vees leotanud, Prästvike matkarajal kõndinud, kõrtis Krog 14 einestanud, Hullo poest jäätist ostnud, ühe veski juures kohalikku käsitööd uudistanud, lahke müüja pajatusi saarest kuulanud ning esimesest valitud praamist maha jäänud. Saarele me muidugi ei jäänud, sest järgmine praam mahutas meid ära (nagu mainis ka raamatu autor, neid autosid sõna otseses mõttes topiti sinna, millimeeter autode vahe). Täna sõidab suurem praam ja ilmselt selliseid ekstreemsusi praamile sõitmisega enam ei pea kogema.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

248 lk