Kaka ja kevad

Lugemise väljakutse 20. teema on raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.  Reaalselt kohatud on ikka mitmeid autoreid, aga kuna on kevad ning kaka ja kevad  käivad millegipärast käsikäes, siis lugesin taas kord läbi Andrus Kivirähki "Kaka ja kevad" lood. Kui hakkaksin neist valima lemmikuid, jääksin hätta, on nad ju kõik toredad, heatahtlikud, naljakad ja õpetlikud jutukesed, mis kindlasti naerutavad igas eas lugejaid. Veidi ehk kõnetasid mind rohkem Isa sokid ja Madli pinginaaber. Siinkohal ka väike soovitus:  kui tahad hoida lõbusat meeleolu ja säilitada lapsemeelsust, loe lasteraamatuid. Andrus Kivirähk oma vahvalt vildaka fantaasiaga on selleks väga hea valik.

Andrus Kivirähki kutsusin juba mõned aastad tagasi raamatukokku lugejatega (lastega) kohtuma. Kohtumine oli tore ja kui üsna paljud lapsed lugeda ei armastagi, siis vähemalt nad kõik nüüd teavad, kes on Andrus Kivirähk, ja kui nemadki kunagi osalevad mingil sellisel väljakutsel, kus on teemaks „autorilt, keda oled reaalselt kohanud“ võivad nad südamerahus valida mõne Kivirähki teose ;)

P.s Olles näinud  erinevaid Kivirärk-nime käänamisi (Kiviräha, Kivirähu), küsisin kirjanikuhärralt, kuidas on tema arvates nime kõige õigem käänata. Tema eelistas i-lõppu. 

Kirjastus: Varrak

95 lk.

 

Kui kuu on kadunud

Tagasihoidlik infokilluke, mida sisaldab raamatu kaas, lubab teistsugust lugemistelamust ja tõepoolest, sellist raamatut nagu on Nathan Fileri Kui kuu on kadunud, ei ole ma varem lugenud. Ilmselt ei ole ka skisofreeniast palju ilukirjanduslikus võtmes kirjutatud.

Minajutustaja Matthew on skisofreenik, kes mõtleb end kord tagasi lapseikka, kord iseseisvumise ehk täiskasvanuks saamise algusesse ja tööinimese ellu, siis jälle vanematekoju ja haiglasse, teraapiasse. Kogu see tekst on kirjapandud hüppeliselt, nii nagu skisofreeniku peas vahelduvad mõtted. Kõik need vahelduvad kirjastiilid ja tekst haakuvad skisofreenilise mõttemaailmaga. Mulle tundus, et tema haiguse vallandas just süütunne venna hukkumise pärast. Aga võib olla ka ainult mulle tundus nii.

See on haige siseheitlusi täis raamat, mis annab aimu haige peas toimuvast. Kusjuures see peas toimuv ühtaegu teavitab ja hirmutabki. Skisofreeniahaige mõtlemist avatakse ikka täiesti tõetruult. "Kui kuu on kadunud" mõjub ja mõjutab kuidagi eriliselt. Rohkem kindlasti neid, kes on lähemalt kokku puutunud selle haigusega.

Noppeid raamatust, mis iseloomustavad skisofreeniat:

Ühel hetkel ma kuulasin, oli huvitav, ma võtsin kõike vastu, järgmisel hetkel oli pea täiesti tühi lk 85

Me oleme isekad, mu haigus ja mina. Mõtleme ainult iseendale. Terve ümbritseva maailma vormime sõnumiteks ja salajutuks, mida sosistatakse ainult meile lk 138

Vaimuhaigus pöörab inimesed sissepoole. […] See hoiab meid igavesti meie mõistuse valu küljes lõksus, samamoodi, nagu katkine pöial või jalaluu haarab kogu tähelepanu endale, nii et terve pöial või terve jalg ei tule enam meeldegi. Lk 266

Me liigume mööda ringjooni, see haigus ja mina lk 294

Tsitaadina mõjuvad ütlemised:

Probleemidega on kergem magama heita, kui tead, et kavatsed nendega midagi ette võtta lk 106

Soojast söögist on siis kergem rõõmu tunda, kui on keegi, kes sulle ketšupit ulatab lk 126.

Kirjastus: Kunst 2016

295 lk